Uinutid on seotud suurema suitsiidiriskiga

uinutid.jpg

Uinutid näivad olevat seotud sagenenud suitsiidide ja suitsiidimõtete esinemisega, kuigi kaasuva depressiooni ja sõltuvusainete tarvitamise mõju on veel ebaselge.
Toksikoloogilised uuringud enesetapu sooritanutel näitavad, et kuigi uinutid on sageli kasutusel, on need harilikult osa mitme ravimi kokteilist, sealhulgas näiteks rahustid ja alkohol.

Ajakirjas American Journal of Psychiatry avaldati kirjanduse ülevaade, kus mõnes uuringus on leitud uinutite tarvitajatel isegi kaks korda suurenenud risk suitsiidiks või suitsiidimõteteks. Paraku ei olnud ülevaatesse haaratud uuringutes adekvaatselt hinnatud komorbiidse depressiooni ja teiste psühhiaatriliste haiguste esinemist ega kaasuvate ravimite tarvitamist. Käesolevasse ülevaatesse haarati uuringud, mis käsitlesid USA-s heaks kiidetud uinuteid, samuti FDA turustamisjärgsed ohutuse ülevaated ja kommentaarid kõrvaltoimete raporteerimise kohta iga ravimi puhul eraldi.

Uinutid olid seotud keskmiselt kaks korda suurenenud suitsiidiriskiga, eri uuringutes varieerus suhteline risk 1,22 ja 24,3 vahel. Tulemusi ähmastasid jällegi komorbiidsed psühhiaatrilised diagnoosid ja sõltuvushäired. Näib, et kõige ootamatumad enesetapud toimuvad uinutitega ravimise varases järgus.

Pilti muudab segasemaks asjaolu, et enesetapu sooritamiseks kasutatakse sageli uinuteid. See asjaolu iseenesest ei tähenda, et uinutid muudaksid inimesi rohkem suitsidaalseks. Samas on ka unetus ise suitsiidi soodustav tegur. Võimalik, et põhjuslikku seost uinutite ja enesetapu vahel ei suudetagi kunagi veenvalt selgitada, kuna selleks oleks vaja väga suurt uuritavate arvu. Sellest hoolimata on konservatiivne lähenemine ja ettevaatlikkus uinutite kasutamisel tervitatav.

Uurijad soovitavad välja kirjutada uinutite madalaim efektiivne annus, vältida uinutite kasutamist koos teiste sarnaste mõjudega ravimitega (rahustid) ning õpetada patsiente uinuteid kasutama sobilikus olukorras, kui nad on valmis magama.

McCall WV, Benca RM, Rosenquist PB, Riley MA, McCloud L, Newman JC et al. Hypnotic medications and suicide: Risk, mechanisms, mitigation, and the FDA. Am J Psychiatry. 2016 Sep 9:appiajp201616030336. [Abstrakt] DOI: 10.1176/appi.ajp.2016.16030336

Allikas: Med24.ee

Inimese vaimuhaiglasse sundravile saatnud kohtunik peab aru andma

Inimese vaimuhaiglasse sundravile saatnud kohtunik peab aru andma

Psühhiaatrite seltsi juht dr Andres Lehtmets ütleb, et Ege Hirve juhtum toob välja kitsaskohad psühhiaatrilise abi seaduses.Rauno Volmar

Ringkonnakohus tühis­tas maakohtu määruse, millega Ege Hirv sundravile saadeti.

Harju maakohtu esimees Helve Särgava palus kohtunik Viktor Brügelil kirjutada seletuskiri selle kohta, millest lähtudes saatis ta sundravile kinnisesse psühhiaatriahaiglasse seni terve inimese.
Praegu oodatakse sama kohtusaaga järgmist otsust Tallinna ringkonnakohtust. Kui see on käes, siis võib maakohtu esimees iseseisva otsustena kohtuniku taandada. Kuigi praegu on Särgava puhkusel, saab selle otsuse teha ka tema kohusetäitja, selgitas kohtunik Leili Raedla, kes ise sel nädalal seda ametit peab. Ringkonnakohtust aga vastati, et neil jätkuvad istungid alles augusti lõpupoole, kui kohtunikud naasevad puhkuselt. Samal ajal sõltub kohtuotsusest kahe lapse ema Ege Hirve saatus – teda soovitakse siiani sunniviisiliselt psühhiaatriahaiglasse ravile saata. Selline idee tuli kõigepealt tema lap­se isalt, Urmas Mädolt, kellega sõditakse juba pikemat aega 11-aastase ühise poja hooldusõiguse üle.
Harju maakohus otsustaski 21. mail, et kuna naine keeldus kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegijatega kokku saamast, tuleb talle ekspertiis teha sunniviisiliselt ja selleks tuleb ta kaheks nädalaks raviasutusse kinni pan­na. 27. mail tulid politseinikud naisele kontorisse järele ja viisid ta Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) psühhiaatriaosakonda.
Selle Harju maakohtu kohtuniku Viktor Brügeli määruse tühistas Tallinna ringkonnakohus 18. juunil, kuna leidis, et maakohus polnud sundravile saatmist piisavalt põhjendanud.
Esialgsest ekspertiisile saatmisest sai aga samal ajal sujuvalt tavalisele psühhiaatrilisele ravile sundimine. Ehk kui esialgsed kaks nädalat läbi said, tegi psühhiaatriahaigla ise kohtule taotluse sundida naine veel kaheks nädalaks psühhiaatrilisele ravile.
Ja kui need kaks nädalat omakorda läbi said, andis kohalik omavalitsus ehk Tallinna kesklinna sotsiaalhoolekande osakond kohtule uue taotluse: naine tuleb kinni panna juba kolmeks kuuks, kuni 18. septembrini. (Seda tegid nad haigla ettepanekul, seadus näeb lihtsalt ette, et jätkamistaotlus peab tulema omavalitsuselt.) Ja Brügel rahuldas ka selle soovi, kuigi samal ajal tuli ringkonnakohtust otsus, et naise esialgne psühhiaatriahaiglasse saatmine oli alusetu. Kusjuures naine ise sai sellest viimasest määrusest, et ta peab ravile jääma 18. septembrini, teada juhuslikult raviarsti käest – ei teda ega ka tema esindajat sellise otsuse langetamisest eelnevalt ei teavitatud.
25. juunil otsustasid haigla arstid naise äkitselt vabastada, leides, et enam ta ohtlik ei ole.
Samal ajal on naiselt laps ära võetud, kuigi viimane selleteemaline kohtuotsus ütles, et laps peab elama ema juures. Kui naine sundravile pandi, võttis mees lapse endale. Ka see asi on kohtus vaidlustatud, kuid venib siiani puhkuste tõttu.

Seadused on vildakad

Peamine probleem, mida naise kaitsja, vandeadvokaat Maire Arm advokaadibüroost Mägi, Kraavi ja Partnerid ja ka psühhiaatrite seltsi juht dr Andres Lehtmets selles asjas näevad, on see, kuivõrd suvaliselt ja põhjendamatult on tehtud inimese sundravile saatmise otsused.

Esiteks esimene otsus, et naine tuleb saata ekspertiisi tegemiseks kaheks nädalaks kinnisesse raviasutusse. Aluseks üksnes see, et tema eksmees kahtlustab, et ta on ebastabiilne. Kohus seletas oma otsuses, et naine saadeti asutusse, kuna ta keeldus ekspertiisi tegijatega nende määratud ajal ja kohal ise kohtumast.
„See põhjendus seisab küll väga nõrkadel jalgadel,” märkis dr Lehtmets, kelle hinnangul selline süsteem iseenesest ei ole õige. „Miks panna inimene, kelle olukorda on vaja tuvastada, kokku statsionaarsel ravil olevate patsientidega? See ei ole minu arvates põhjendatud. Sellises olukorras saaks asjad lahendada teistmoodi, inimeselt ei tohiks võtta niisama tema vabadust ja rikkuda tema põhiõigusi,” rääkis Lehtmets, kes on ühtlasi Eesti arstide liidu eetikakomitee esimees. Samas Eesti seadus seda praegu üldsõnaliselt siiski lubab. „Selle süsteemiga oleme jäänud Nõukogude aega. Enamikus lääneriikides, näiteks Skandinaavias, ei kasutata üldse tsiviilmenetlustes ekspertiisile sundimist, vaid ikka kriminaalasjades,” sõnas Lehtmets.
Teine eriti kummastav seik on see, kuidas esialgset kahenädalast ekspertiisi pikendati kohustuslikuks psühhiaatriliseks raviks. Psühhiaatrilise abi seadus näeb ette, et inimese kinnisesse asutusse saatmiseks peab olema täidetud samal ajal kolm eeldust: (1) isikul on raske psüühikahäire, (2) haiglaravita jätmisel ohustab isik iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja (3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
Advokaat Maire Arm tõi kaebuses välja, et antud juhul ei olnud täidetud ükski neist eeldustest. Samal arvamusel on kohtumäärust lugedes ka dr Leht­mets. Tema sõnul on psüühikahäire määramisel omad kriteeriumid, see võtab oma aja ja neid tingimusi ei olnud täidetud. Teiseks ei olnud kuidagi näidatud, et sundravile saadetud naine on endale või teistele ohtlik. Kohtumääruses on küll pikalt kirjeldatud, kui ebaviisakalt naine haiglas käitus, kuid sellega põhjendus piirdubki.
„Ma ei näe, et ta oleks ohtlik olnud,” nentis ka Lehtmets. „Ine­tu käitumine ei ole ohtlikkus. Ohtlikkuse määramisega peab üldse väga täpne olema.”
„See on igal juhul selge ja seda näitab ka antud juhtum, et inimeste sundravile saatmist puudutavad seadused on meil vildakad ja ajale jalgu jäänud,” sõnas Lehtmets, kelle sõnul on psühhiaatrite selts viimaste aastate jooksul teinud sotsiaalministeeriumile korduvalt konkreetseid ettepanekuid seadust muuta, kuid ministeerium on need tagasi lü­kanud põhjendusega, et prioriteedid on teised.
Üks instants, mis Eestis puudub, on sõltumatu ekspert, kes osaleks sundravile saatmisel. Praegu teeb otsuse sama arst, kes inimest ravib. Ametlikult teeb otsuse küll kohtunik, kuid ta toetub ikkagi arsti arvamusele.

Ege Hirv tegi avalduse kapole

•• „Kogu süsteem on mäda,” sõnas ärritunud Ege Hirv, kes ise sai küll haiglast välja, kuid kelle sõnul jäid temast sinna veel kümned inimesed, kellele pole näidatud isegi kohtumäärust, mille alusel nad sinna pandud on. Nii ei ole neil ka võimalust kaebus esitada.

•• Hirv on teinud avalduse kapole ja ka haigekassale. Ta süüdistab kohtunikke ja arste kokkumängus – motivatsiooniks see, et sunniviisiliselt ravile saadetud inimeste eest saab raviasutus pea poole võrra rohkem tasu kui vabatahtlike patsientide eest.
•• Mõlemad organisatsioonid vastasid, et nad ei tohi kolmandale isikule asja kommenteerida. Haigekassa kinnitas siiski, et aeg-ajalt teevad nad auditeid, et uurida, kuivõrd otstarbekalt raviraha kasutatakse, ja psühhiaatriaosakondi on kavas auditeerida sel sügisel. Kapo uurib aga asju, mis on seotud kõrgete ametnike ja ka kohtunike korruptsiooniga.
Allikas: artikkel ilmus 28. juuli 2010 Eesti Päevalehes

Murest murtud inimene sunniti psühhiaatriahaiglasse ravile

Kadri Ibrus
reporter

Murest murtud inimene sunniti psühhiaatriahaiglasse ravile

Paldiski maanteel asuvas psühhiaatriakliinikus on patsiendi saatus ainult arstide ja kohtuniku otsustada. Mis saab inimesest siis, kui nood eksivad? Rene Suurkaev

Öösärgis Seewaldisse viidud naisele ei selgitatud, miks ta sundravile pannakse.

Mille alusel otsustavad psühhiaatriahaigla arstid ja kohus inimese sundravile määrata? Kuidas on tagatud inimeste õigus vabadusele? Eesti Päevalehel õnnestus vestelda ühe 60-ndates aastates naisega, kes vabanes äsja Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliinikust ja kurdab, et tema õigusi on rängalt rikutud.

Rääkisime veel mitme samas haiglas viibinud isikuga. Kõigil neil on tekkinud päris palju küsimusi nii selle kohta, mis õigusega neid seal kinni hoiti, kui ka haiglas valitsevate reeglite kohta. Samuti kurdeti, et arstidel ei ole aega ja enamasti nad ainult tuhisevad mööda.

„Kõik sai alguse sellest, et hüsteeriliselt nutsin kodus. Tahtsin lihtsalt nutta ja ennast välja karjuda,” rääkis kõnealune naine. Ta on juba aastaid hoolitsenud oma 90-ndates aastates ema eest, keda hooldushaiglatesse ei võeta. „Olin magamata. Ööd ja päevad ootan vilet – emal on vile kaelas ja vilistab, kui tal midagi vaja on. Tol öösel oli väga raske, mu poeg tuli just koju ja ei osanud muud teha kui kutsus kiirabi, et omakorda mind aidata.”

Kiirabi pojale ei öelnud, kuhu ema viiakse. „Mind võeti nii nagu ma olin, öösärgis ja toasussides, mitte midagi ei saanud kaasa võtta.” Haiglas pandi ta kohe rohtude alla, nii et ta ärkas endale tundmatus kohas voodis ja tilgutite all, kümne inimesega ühes palatis. „Ühed, kes ütlesid, et on Jehoova tunnistajad, tulid kohe rääkima. Siis sain aru, et olen puhta hullude seas. Nende käest siis sain teada, kus ma olen,” rääkis naine.

Seoti laua külge

Ta tahtis kohe koju tagasi minna, kuid see ei läinud enam nii lihtsalt. „Tahtsin koju helistada, et öelda, kus ma olen, aga seda ei lubatud teha. Mobiiltelefon võeti kohe ära. Keegi ei seletanud, miks ma seal olin ja mis õigusega nad mind kinni hoidsid. Läksin väga endast välja. Siis tuldi ja seoti mind üldse laua külge kinni, umbes kuueks-kaheksaks tunniks. Minu vererõhku üldse ei mõõdetud, see tõuseb mul 200 peale, kõigub hirmsasti, sellest üldse see pingeline olukord kodus tekkiski.”

Pärast ööpäevast Seewaldis viibimist viidi naine arsti juurde. „Seal oli ka üks meesterahvas, kes ütles, et on kohtunik. See kohtumine kestis kaks-kolm minutit. Öeldi, et iga arst võib kinni hoida 48 tundi ja temal on õigus seda pikendada kaheks nädalaks. Siis saadeti jälle palatisse ja pandi luku taha.”

Psühhiaatrilise abi seaduses on kirjas, et inimest võib tahtevastasele ravile sundida üksnes siis, kui täidetud on üheaegselt kolm tingimust: diagnoositud on raske psüühikahäire, ravita jätmise korral võib inimene ohustada iseenda või teiste elu ning muust psühhiaatrilisest abist ei piisaks. Kuidas saadi selle 48 tunniga naisele, kellel pole kunagi psüühilisi vaegusi olnud, kohe raske psüühikahäire diagnoosida ja tuvastada, et ta ohustaks kodus teiste elu, jäi vähemalt patsiendile endale ja tema lähedastele selgusetuks. „Kohtumäärust, mille alusel mind kinni hoiti, mulle ei antudki. Öeldi, et antakse pojale, kui ta küsib, aga tema ei teadnud küsida. Nii et mul ei olegi käes mingit dokumenti, et ma seal üldse olin. Advokaat ilmus alles paar päeva enne väljasaamist, küsis, miks ma seal olin.”

„Alles neljandal päeval pärast pikka kauplemist sain õiguse ühele kõnele. Õde ütles, et ma võin öelda ainult ühe lausega, kus ma olen, ja kõik. Siis aga poeg ei vastanud. Aga ta tuli täpselt siis juba ise haiglasse, oli saanud teada, kus ma olen,” kirjeldas naine, kes närvitses enda sõnul kogu aeg oma ema pärast. „Poeg ei osanud ju talle õigeid ravimeid anda.”

Lõpuks möönsid arstid, et tegemist ei ole psüühiliselt haigega, ja lasid tal minna.

PERH-i pressiesindaja Inga Lill lausus, et kohtupidamise protseduure haigla ei kommenteeri, nendega tegeleb kohus ja neid reguleerib seadus. Telefoni kohta ütles ta, et see võetakse tõesti ära, et palatis ei saaks pildistada. Küll aga on helistamine lubatud koridoris õe juuresolekul.

Täpsemaid selgitusi inimeste ravile sundimise kohta ja mille põhjal arstid otsuseid teevad, ei õnnestunud saada. Kuid Lill selgitas, et arst lähtub otsuseid tehes haige seisundist.

Inimese tahtest olenematu ravi eest saab haigla haigekassalt 1558 krooni voodipäeva kohta. Kui inimene on psühhiaatrilisel ravil vabatahtlikult, siis saab haigla 927 krooni.

Otsustavad kohtunik ja arstid

•• Justiitsministeeriumist kinnitati, et tahtest olenematut psühhiaatrilist sundravi võivad arstid oma otsusega määrata kuni 48 tunniks, kauem võib ravi kesta üksnes kohtu loaga. Kuni kaheks nädalaks võib ravi pikendada kohtunik, kes käib haiglas kohapeal.

•• „Kohus hindab, kas kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega kaasneks oht ning kas on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta,” vastas justiitsministeerium e-kirjaga.

•• Kas inimesel ei olegi õigust esindajale, kes teda kohtupidamisel kaitseks? „Isikule esindajat määrama ei pea, välja arvatud juhul, kui isik soovib esindajat määruse peale kaebuse esitamiseks või kui otsustatakse esialgse õiguskaitse pikendamist,” öeldi ministeeriumist.

•• Aga kuidas isik peaks teadma võimalusest kaebus teha, kui ta ei ole teadlik määruse tegemisestki ja seda ei ole talle esitatud?

•• „Isiku õigust esindajale määruskaebuse esitamiseks tuleb isikule määruses selgitada, kui talle esindajat varem ei ole määratud,” teatas justiitsministeeriumi uus vastus, mis ei vasta ikkagi küsimusele, kuidas ini­mene saab kaebust esitada, kui talle ei ole kohtumäärustki antud.

ÜRO kritiseerib Eesti sundravi

•• Eelmisel nädalal andis ÜRO inimõiguste komitee Eestile oma soovitused. Teiste muret valmistavate probleemide seas nimetas ÜRO Eestis valitsevat põhimõtet, et eksperdid, kelle ülesanne on kindlaks teha, kas inimese tahtevastast psühhiaatrilist ravi on vaja pikendada, töötavad samas haiglas, kus patsienti hoitakse.

•• „Eksperdid, kes teevad tahtevastase ravi jätkamise otsuse, peavad olema sõltumatud. Veelgi enam, riik peaks tagama kohtunike ja advokaatide koolituse õiguste osas, mis peavad olema psüühiliselt haigetele inimestele tagatud. Inimesed, kelle üle kohut peetakse, ja nende esindajad peavad olema piisavalt informeeritud kohtu menetlustest ja neil peab olema tõhus juriidiline kaitse,” seisab Eestile saadetud soovitustes.

Allikas: artikkel ilmus 2.08.2010 Eesti Päevalehes

Levinud ravimit seostatakse kümnete enesetappudega

champix_4.jpg

Tuhanded inimesed on maailmas kohtusse kaevanud ravimifirma Pfizer, kelle suitsetamisest loobumiseks mõeldu ravimit Champix seostatakse enesetappudega.

«Ema, kas sa arvad, et Champix paneb mind end kummaliselt tundma?» olid viimased sõnad, mille Timothy John oma emale Phoebe Moorwood-Oldhamile ütles, kirjutab news.com.au. Samal päeval poos 22-aastane noormees end üles, kuigi varem ei olnud ta kunagi kellelegi enesetapumõtetest rääkinud. Ravim oli talle välja kirjutatud kaheksa päeva eest.

«Ta ei olnud mulle terve elu jooksul mitte kunagi varem enesetapumõtetest rääkinud,» rääkis Moorwood-Oldham kohtule. Ta lisas, et poja käitumine muutus mõned päevad enne tema surma märkimisväärselt. Ühel ööl leidis ta Timothy oma magamistoa põrandalt, kettsaag süles. «Nad tulevad mulle järgi, ema, aita mind,» ütles ta Moorwood-Oldhamile.

Ravimi tootja Pfizer on ohust teadlik ja veebist kättesaadaval ravimi infolehel ka vastav hoiatus olemas, kuid ravimipakis sellekohast hoiatust alati olla ei pruugi. Lisaks enesetapu mõtetele võib ravim tekitada depressiooni ja ärevushäireid.

2013. aastaks oli Pfizer kahjutasuks maksnud ligi 192 miljonit eurot. Kokku oli ettevõtet selleks ajaks enesetappude ja enesevigastamise tõttu kohtusse kavatud ligikaudu 2700 korral ja kohus on kahjutasu maksmise vajadust näinud kaheksal juhul kümnest.

Moorwood-Oldham hakkas pärast poja kaotamist veebilehe change.org kaudu allkirju koguma petitsioonile, mille eesmärk on teha Champixiga seotud ohtude eest hoiatav tekst ravimipakil kohustuslikuks. Naise sõnul oleks nii olnud võimalik ka tema poja elu päästa, sest siis oleks ema lapse vaimse tervise muutustele tunduvalt rohkem tähelepanu pöörata. Seni on petitsiooni allkirjastanud juba 48 000 inimest.

Allikas: Postimees

Perearst toetas oma tegevusega narkoäri

Tallinnas tegutsenud perearst Maire Pärna esitas 1. oktoobril 2016 avalduse oma nimistust loobumiseks. Eelmise kuu alguse seisuga kuulus tema nimistusse 1113 isikut, kellest 798 olid Terviseameti andmeil Haigekassas kindlustatud ja 315 kindlustamata.

Terviseamet ei saa Maire Pärnaga seonduvat kommenteerida, sest tema suhtes on käimas menetlus, ütleb Terviseameti avalike suhete juht Iiris Saluri.

Lõviosa Ehitajate teel tegutsenud doktor Pärna patsientidest moodustasid väidetavalt need, kes olid huvitatud Xanaxi ja Rivotrili retseptidest. Neid rahusteid kasutatakse fentanüüli mõju tugevdamiseks, kuid ka sissetulekuallikana. Kui retsepti alusel võib 20 tabletti sisaldava karbi Xanaxit saada kätte alla 10 euroga, siis Soome mustal turul võib ainuüksi üks pill maksta 5 eurot.

Ekspressile on öeldud, et standarddoos paljudele dr Pärna patsientidele oli kaks karpi Xanaxit ja kaks karpi Rivotrili kuus (Xanaxi – alprasolaam – näidustused on ärevusseisundite lühiajaline ravi ja paanikahäire, Rivotrili – klonasepaam – näidustus on epilepsia). Väidetavalt kirjutati igakuine doos ravimeid haigetele välja telefonikõne alusel. Kui kogus jäi kasutamata, õnnestus retsept kätte saada ka võõrastel, kes teadsid dr Pärna nimistus oleva patsiendi isikukoodi.

„Kahjuks tuleb tunnistada, et Terviseamet on tuvastanud arste, kes kirjutavad kergekäeliselt välja psühhotroopseid preparaate. Selliste meedikute tuvastamiseks ja karistamiseks teeme koostööd erinevate ametkondadega,” ütleb Saluri. „2015. aastal edastasime vastavasisulise teabe Riigiprokuratuuri kuuel korral. Samuti tegime 2015. aastal sel teemal kahele perearstile ettekirjutuse ning ühele perearstile märgukirja. 2016. aastal oleme karistanud kolme arsti ja teinud viis hoiatust.“

2013. aastal tunnistas kohus Maire Pärna süüdi narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises ning karistas teda tingimisi ühe aasta ja kolme kuu pikkuse vangistusega, samuti mõisteti talt välja ekspertiisitasu 2142 eurot ning riigile sundraha 480 eurot. „Süüdistuse järgi registreeris arst talle esitatud võõraste isikuandmete alusel oma nimistusse inimesi, kes polnud selleks tegelikult soovi avaldanud, ning andis niimoodi haigekassale valeinfot,” ütles ERRi uudis kolme aasta eest.

Dr Pärna jätkas aga erialast tegevust.

Iiris Saluri märgib, et viimasel ajal kaebavad patsiendid Terviseametile, et arstid ei kirjuta soovijatele välja psühhotroopseid ravimeid. „Meie loeme neist kõnedest välja, et arstid on hakanud rohkem mõtlema ja kaaluma ning psühhotroopseid preparaate nii kergekäeliselt välja ei kirjuta.”

Allikas: Ekspress.ee

Elektriimpulssravi

hdc_0000_0001_0_img0039

Elektriimpulssravi (EIR) on ravimeetod, mida kasutatakse mitmete psüühikahäirete ravis, ka Eesti haiglates. Alates 1960-ndatest tehakse seda täpselt samamoodi ning selles pole vahepeal uuendusi toimunud.

EIR tekitab ajus krambid, ajutise koomaseisundi ning ajukahjustuse. Ajutrauma sümptomiteks on peavalud, iiveldus, mäluhäired, segasus, otsustusvõime häired, isiksusemuudatused ja emotsionaalne ebastabiilsus. Need probleemid võivad jääda püsivaks.

EIR töömehhanism on ajukahjustuse tekitamine. Sellega kaasneb kunstlik eufooria, mida tõlgendatakse seisundi paranemisena. Peale mitmeid seansse muutub inimene apaatseks, ükskõikseks, robotlikuks ja ta ei suuda tunda sügavaid emotsioone. Mälukaotus ja segasusseisund süvenevad. Võivad tekkida pikaajalised psüühilised kahjustused nagu näiteks raskused kontsentratsiooni ning uute asjade õppimisega. Mälujäljed olulistest sündmustest elus nagu näiteks pulmad, sünnipäevad, puhkusereisid, hariduskäik või professionaalsed oskused võivad kaduda. Identiteeditunne võib kaduda ning lähedased mainivad tihti, et “ta polnud kunagi enam tema ise”.

Loomkatsed näitavad, et EIR põhjustab väikseid ajuverejookse ning ajurakkude suremist. Neurogenees ehk uute ajurakkude kasv ei ole protseduuri kasulik mõju vaid kinnitab ajukahjustuse teket. Neurogenees on reaktsioon ajukahjustusele ning toimub samamoodi näiteks traumade puhul.

Rohkem infot ja uuringuid: ectresources.org

%d bloggers like this: