Peter Gøtzsche, MD; Cochrane Collaboration’i kaasasutaja
Me oleme Nordic Cochrane keskuses antidepressante uurinud mitmeid aastaid ja olen pikalt arutlenud, miks tuginevad juhtivad psühhiaatriaprofessorid oma praktikas mitmetele ekslikele müütidele. Need müüdid on patsientidele kahjulikud. Paljud psühhiaatrid on teadlikud, et need ei pea paika ja on mulle seda ka tunnistanud, kuid nad ei julge taganeda ametlikest seisukohtadest, sest kardavad oma karjääri pärast.
Olen sisehaiguste spetsialist ja ei riski oma karjääriga, kui satun professorite põlu alla ning seega proovin siin päästa mitmeid kohusetundlikke, kuid allasurutud psühhiaatreid ja patsiente, pannes ritta kõige hullemad müüdid ja selgitades, miks need on kahjulikud.
Müüt nr 1. Sinu haigus on põhjustatud ajukeemia tasakaalutusest
Enamikule patsientidest on nii öeldud, kuid see on täiesti väär. Me ei tea, kuidas psühholoogiliste seisundite, biokeemiliste protsesside, retseptorite ja neuronaalsete ühenduste vastastikkused mõjud viivad vaimsete häireteni. Näiteks on juba ammu lükatud ümber valearusaamad sellest, et depressioonihaigetel on liiga vähe serotoniini ja skisofreenikutel liiga palju dopamiini. Tõde on sootuks vastupidine. Keemilist tasakaalutust pole algselt üldse olemas, aga kui vaimsete häirete korral määrata ravimeid, loome ise keemilise tasakaalutuse – kunstliku olukorra, mida aju püüab neutraliseerida.
See tähendab, et enesetunne halveneb, kui patsient üritab ravimitest loobuda. Alkohooliku olukord halveneb samuti kui ta alkoholi ei tarbi, kuid see ei tähenda, et tema ajul oli enne jooma hakkamist alkoholipuudus.
Enamik arstidest kahjustavad oma patsiente veelgi rohkem kui väidavad, et võõrutussümptomid näitavad, et patsiendid on endiselt haiged ja vajavad ravimeid. Sel viisil teevad arstid inimesed krooniliselt haigeteks, kaasa arvatud need, kes oleksid tervenenud ka ilma igasuguse ravimiteraapiata. See on üks peamisi põhjuseid, miks vaimsete häiretega inimeste arv suureneb. Suureneb ka patsientide hulk, kes ei naase enam kunagi tööle. See on suuresti põhjustatud ravimitest, mitte haigusest.
Müüt nr 2. Antidepressantidest loobumine ei ole raske
Nii väitis üks Taani psühhiaatriaprofessor hiljutisel psühhiaatrite kogunemisel just peale seda, kui olin selgitanud, et patsientidel oli raske ravimitest loobuda. Õnneks seisid talle vastu veel kaks välismaist professorit. Üks neist oli oma paanikahäiret ja agorafoobiat põdevate patsientide seas läbi viinud uuringu, kus selgus, et pooltel neist oli raske ravimite võtmist lõpetada isegi väga aeglaselt võõrutades. Põhjus ei saanud olla selles, et patsiendid oleksid tagasi depressiooni langenud, kuna depressiooni neil algselt polnudki. Võõrutussümptomid tekivad peamiselt antidepressantidest ja mitte haigusest.
Müüt nr 3. Psühhiaatrilised ravimid on psüühikahäirete korral sama vajalikud kui insuliin diabeetikule
Enamus depressiooni või skisofreenia diagnoosiga inimesi on seda kuulnud ikka ja jälle nagu mantrat nii televisioonis, raadios kui ka ajalehtedes. Kui manustada diabeetikule insuliini, siis saab ta ainet, mida tema organism ei tooda. Kuna siiani pole õnnestunud tõestada, et vaimsete häiretega inimestel on puudu mingist ainest, mida tervete inimeste organism toodab, ei ole õige seda analoogiat kasutada.
Depressiooni diagnoosiga inimestel pole serotoniinipuudust. Tegelikult on olemas depressiooniravimeid, mis hoopis langetavad serotoniinitaset. Enamgi veel – kui insuliin üksnes asendab ainet, millest inimesel on puudus, ja ei tee organismis midagi muud, siis psühhotroopsetel ainetel on rida kahjulikke kõrvalmõjusid kogu kehale. Ka seetõttu on võrdlus insuliiniga eksitav.
Müüt nr 4. Psühhiaatrilised ravimid kahandavad krooniliste haigete arvu
See on ilmselt kõige suurem müüt. USA teadusajakirjanik Robert Whitaker väidab oma raamatus „Anatomy of an Epidemic”, et ravimite tarbimise suurenemine mitte ainult ei hoia patsiente kinni haigerollis, vaid muudab ka mitmed lühiajalised probleemid kroonilisteks haigusteks.
Kui insuliinimüüt vastaks tõele, siis oleks loogiline, et patsientide arv, kes ei suuda enda eest hoolt kanda, kahaneb. Aga on läinud hoopis vastupidi. Kõige selgem tõend selle kohta on ühtlasi ka kõige traagilisem. Nimelt kannatab meie laste saatus, kui anname neile psühhiaatrilisi ravimeid. USAs saavad psühhiaatrid ravimifirmadelt rohkem raha kui ühegi teise meditsiinivaldkonna spetsialistid ning need, kes teenivad kõige rohkem, kirjutavad lastele antipsühhootikume kõige kergekäelisemalt. See äratab kahtlust akadeemikute otsuste korrumpeerituse osas.
Tagajärjed on hirmutavad. 1987. aastal, just enne uue põlvkonna ravimite (SSRId ehk õnnepillid) turule ilmumist, oli USAs väga vähe vaimsete häiretega lapsi. 20 aastat hiljem oli nende arv üle 500 000, mis tähendab 35-kordset kasvu. Vaimsete häiretega inimeste arv on plahvatuslikult tõusnud kõigis lääneriikides. Üks kohutavamaid tagajärgi on see, et ravi aktiivsus- ja tähelepanuhäire medikamentide ja õnnepillidega on umbes 10% patsientidest põhjustanud täiesti uue haiguse – bipolaarse häire, mida varem nimetati maniakaalseks depressiooniks.
Juhtivad psühhiaatrid on väitnud, et patsiendid muutuvad väga harva antidepressantide mõjul bipolaarseks. See pole tõsi. Bipolaarse diagnoosiga laste arv tõusis USAs 35-kordselt, mis on väga järsk kasv. Olukorra teeb halvemaks see, et bipolaarsuse raviks kasutatakse antipsühhootikume. Antipsühhootikumid on äärmiselt ohtlikud ja peamine põhjus, miks skisofreeniahaigete eluiga on keskmiselt 20 aastat lühem. Oma raamatus „Deadly Medicine and Organized Crime” olen hinnanud, et ainuüksi Zyprexa (olansapiin) on põhjustanud enam kui 200 000 patsienti surma üle maailma.
Müüt nr 5. Antidepressandid ei ole laste ja noorukite enesetappude põhjustajad
Mõned akadeemikud on valmis tunnistama, et õnnepillid suurendavad suitsidaalset käitumist, kuid samas eitavad, et see põhjustab omakorda rohkem enesetappe, kuigi on tõendeid, et need kaks nähtust on otseselt seotud. Ravimifirma Lundbeck tegevdirektor Ulf Winberg läks 2011. aastal isegi kaugemale, kui väitis raadiosaates, et õnnepillid vähendavad enesetappe laste ja noorte seas. Kui hämmeldunud reporter küsis, miks on siis infolehtedel sellesisulised hoiatused, vastas Winberg, et ta ootab spetsialistidelt infolehtede ümbertegemist!
On teada ka juhtumeid, kus enesetapu on sooritanud täiesti terved inimesed, kes on võtnud antidepressante. Ravimifirmad ja psühhiaatrid on järjekindlalt toonud enesetappude põhjenduseks inimese haiguse. On tõsi, et depressioon tõstab enesetapu sooritamise tõenäosust, kuid õnnepillid tõstavad seda veel rohkem, vähemalt kuni inimese 40-aastaseks saamiseni. Seda kinnitab USA toidu- ja ravimiameti andmetel põhinev metaanalüüs, mis koosneb andmetest 100 000 juhuslikult valitud patsiendi kohta
Müüt nr 6. Antidepressantidel pole kõrvaltoimeid
Psühhiaatrite rahvusvahelisel kogunemisel 2008. aastal kritiseerisin psühhiaatreid depressioonitestide läbiviimise eest tervete inimeste seas. Soovitatud testid on nii puudulikud, et üks kolmest tervest inimesest saab ekslikult depressiooni diagnoosi. Üks professor vastas, et valediagnoosimine pole oluline, kui terveid inimesi ravitakse antidepressantidega, sest õnnepillidel pole kõrvaltoimeid!
Õnnepillidel on mitmeid kõrvaltoimeid. Nad kitsendavad emotsioonide spektrit. Inimesed jäävad ilma nii positiivsetest kui ka negatiivsetest emotsioonidest. Mõned patsiendid ütlevad, et nad tunnevad, nagu elaksid „kaane all”. Nad hoolivad vähem oma tegude tagajärgedest, kaotavad teiste suhtes empaatiavõime ja võivad muutuda agressiivseks. Koolitulistajad USAs ja mujal on tihti tarvitanud antidepressante.
Tootjad väidavad, et ainult 5% inimestest tekivad antidepressante tarvitades seksuaalprobleemid, mis pole tõsi. Ühes selleteemalises uuringus selgus, et seksuaalprobleemid tekkisid 59% 1022 patsiendist ja neil oli enne antidepressantide võtmist täiesti normaalne seksuaalelu. Sümptomiteks on libiido langemine, erektsiooni- ja orgasmihäired jne. Kui õnnepillide efekt on vähene ja seksuaalelu saab tugevalt kannatada, siis ei tohiks neid depressiooni raviks määrata.
Müüt nr 7. Antidepressandid ei tekita sõltuvust
Kindlasti tekitavad ja pole ka ime, sest keemilise koostise ja toimemehhanismi poolest on nad väga sarnased amfetamiiniga. Õnnepillid on nagu retseptiga kättesaadavad narkootikumid. Kõige hullem argument, mida olen kuulnud sõltuvuse mittetekitamise kohta, on see, et patsiendid ei vaja aja möödudes järjest suuremaid koguseid. Kas ka suitsetamine pole siis sõltuvus? Enamik suitsetajaid tarbivad ju aastate kaupa sama koguse sigarette.
Müüt nr 8. Depressiooni esinemissagedus on oluliselt tõusnud
Üks professor väitis teledebatis, et õnnepillide massiline tarbimine ei ole probleem, sest depressiooni esinemissagedus on viimase 50 aasta jooksul oluliselt tõusnud. Vastasin, et seda on võimatu väita, sest diagnostilised kriteeriumid on aja jooksul väga palju muutunud. Kui tahta lugeda kokku kõik Aafrika elevandid, siis ei saa muuta elevandiks olemise kriteeriume ja lugeda elevantide hulka ka kõik ülejäänud metsikud loomad.
Müüt nr 9. Peamine probleem ei ole üleravimine, vaid alaravimine
Jälle pole juhtivad psühhiaatrid reaalsusega kursis. 2007. aastal läbi viidud uuringus ütles 51% 108 psühhiaatrist, et nad kirjutavad välja liiga palju ravimeid ja ainult 4% ütles, et teevad seda liiga vähe. Aastatel 2001– 2003 kirjutati 20% USA elanikkonnast vanuses 18– 54 emotsionaalsete probleemide korral ravimeid ja õnnepillide müüginumbrid Taanis olid nii kõrged, et igaüks meist võiks psühhiaatrilisi ravimeid võtta 6 aastat. See on jube.
Müüt nr 10. Antipsühhootikumid ennetavad ajukahjustusi
Mõned akadeemikud väidavad, et skisofreenia põhjustab ajukahjustust ja seetõttu tuleb antipsühhootikume tarvitada. Kuid antipsühhootikumid hoopis kahandavad ajumassi, mis on otseselt seotud ravi kestuse ja ravimidooside suurusega. On tõendeid, et antipsühhootikume tuleks tarvitada nii vähe kui võimalik, sest siis on patsientide tervis pikas perspektiivis parem.
Tõepoolest, enamik patsientidest ei pea antipsühhootikume üldse tarbima. See tõstab oluliselt nende tervenemise tõenäosust ning ka oodatavat eluiga, sest antipsühhootikumid on olnud paljude patsientide surma põhjuseks.
Kuidas me peaksime psühhiaatrilisi ravimeid kasutama?
Ma pole ravimite vastane juhul, kui neid kasutatakse teadlikult ja üksnes siis, kui neist on rohkem kasu kui kahju. Psühhiaatrilised ravimid võivad olla mõnel juhul kasulikud, eriti lühiajaliseks raviks akuutsetel juhtudel. Kuid minu uuringutel põhinev „ebamugav” järeldus on järgmine:
„Meie kodanikele oleks parem, kui psühhotroopsed ained turult eemaldataks, kuna arstid ei suuda neid hallata. Ei saa eitada, et nende kättesaadavusest on rohkem kahju kui kasu. Vaimuhaiguste ravimisel peaks kasutama psühhotroopsete ainete abi nii vähe kui võimalik, kui üldse.”
Allikas: http://davidhealy.org/psychiatry-gone-astray/
