RAPORT: Ravimihiiglased kulutasid opioidide massilise väljakirjutamise tagamiseks 880 miljonit dollarit

tabl

Hoolimata sellest, et USA vaevleb juba aastaid narkoepideemia küüsis, jätkavad ravimihiiglased sadade miljonite dollarite lobitööle kulutamist, et arstid jätkaksid sõltuvusttekitavate opioidide massilist patsientidele väljakirjutamist.

Osariikide valitsustele on aastate jooksul esitatud mitmeid seadusettepanekuid, mis piiraksid opioidide välja kirjutamist, kuid valdav enamus neist on tänu ravimitootjate agressiivsele lobitööle tagasi lükatud. Ravimifirmad kulutasid viimastel aastatel opioidipiirangute vastasele lobitööle rohkem raha kui tubakafirmad 1998. aastal, kui nende vastu algatati 40 osariigis kohtuprotsessid, kirjutab RT.

“Opioidi lobi on teinud kõik, mis vähegi võimalik, et säilitada agressiivse väljakirjutamise trendi,” nentis opioidide reformi toetaja dr Andre Kolodny.

“Nad saavad nende ravimite massilisest väljakirjutamisest hiigelkasumeid.”

Opioiditööstus ja selle liitlasgrupid, nagu vähiraviuuringutega tegelev American Cancer Society Cancer Action Network (ACSCAN), kulutasid kokku 880 miljonit dollarit, millest maksti kinni nii üleriigiline lobitöö kui tehti annetusi poliitikute kampaaniatele. Ravimitootjate palgal oli raporti andmetel keskmisel 1 350 lobisti, et säilitada kohalolek osariikide pealinnades ja olla valmis kiireks vastulöögiks poliitilisele opositsioonile.

Sõltuvusttekitavate opioidide kergekäelist väljakirjutamist on üritatud mitmete seadusettepanekutega kontrollida, nagu näiteks 2012. aastal algatatud seadusemuudatus, mis lubaks opioide valuraviks välja kirjutada vaid seitsmepäevastes doosides. Kahjuks lükati see seadus tänu lobistide agressiivsele vastutegevusele tagasi.

Opioidide välja kirjutamine kroonilise valu raviks USA-s neljakordistus perioodil 1999-2012. Paljude ekspertide hinnangul kirjutavad arstid ülitugevaid ja sõltuvusttekitavaid valuvaigisteid välja liiga kergekäeliselt, olukorda on nimetatud ka opioidi-epideemiaks. Retsepti-valuvaigistid liiguvad ka mustal turul ning üledoosidest põhjustatud surmad on nende aastate jooksul üha sagenenud.

Allikas: Pealinn

Depressioon ja head rasvad

good-fats.jpg.size.custom.crop.1086x705

Kuna aju koosneb 60% ulatuses rasvadest, siis on iga psüühikahäire puhul esmajoones oluline oma organismis rasvade tasakaal korda saada. See tähendab siis seda, et rasva peaks päevas sööma 35% võrreldes süsivesikute ja valkudega. Rasvade vahekord peaks olema järgmine: küllastunud rasvhapped mitte üle 10%, küllastumata rasvhapetest monoküllastumata 17% (pähklid, avokaado, seesam, mandlid, oliiviõli) ja polüküllastumata 8% (nendest omakorda rohkem oomega-3 rasvhappeid,  oomega-6 rasvhappeid pigem peaks piirama). Omega-3 õli saab kanepist, linast, chiast ja kalast.

Inimese organism muudab omega-3 rasvhappe EPA-ks ja DHA-ks (eikosapentaeenhape ja dokosaheksaeenhape) ehk kõrgemateks oomega-3 rasvhapeteks. Keha ei pruugi selle muutmisega alati piisavalt hästi toime tulla, seda eriti haiguste puhul, mistõttu on hea EPA-t ning DHA-d hankida kalarasvast ja kalaõlist, kus nad on valmiskujul olemas. Depressiooni puhul on eriti oluline just EPA sisaldus õlis.

Meie esivanemate toidusedelis oli omega-6 ja omega-3 rasvhapete vahekord umbes 1:1, tänapäevases toiduvalikus aga on omega-6 rasvhappeid umbes 20 korda rohkem kui omega-3 rasvhappeid. See võib tekitada põletikke ning muuta aju haavatavaks psüühikahäiretele. Oluline on oma organismis see vahekord tasakaalu viia, suurendades omega-3 ja vähendades omega-6 tarvitamist. Oma organismi rasvhapete vahekorda on võimalik testida analüüsiga ViaNaturales.

Omega-3 rasvhapped on mitmetes uuringutes osutunud tõhusaks raviks depressiooni ja bipolaarse häire puhul. Oluline on EPA ja DHA vahekord, millest EPA-t peab olema vähemalt 60%. Depressiooni leevendamiseks on vaja võtta vähemalt 1000mg EPA-t igapäevaselt, on kasutatud ka 2000-3000mg. Tulemused ilmnevad tasapisi 1-2 kuu jooksul. Probleemide leevendamiseks ja ennetamiseks peaks omega-3 rasvhappeid võtma pikaajaliselt.

Ohtlikeks rasvadeks, mida tuleb kindlasti vältida, on transrasvad. Need tekitavad organismis põletikulisi protsesse, mis võivad mõjutada ka aju. Uuringud on näidanud, et transrasvade tarvitamisel ja depressioonil on seos. Kõige rohkem transrasvu leidub lehttainas, krõpsudes, friikartulites, küpsistes ja margariinis, eriti küpsetusmargariinis, kus võib transrasvade osakaal moodustada isegi kuni 50%. Transrasvad tekivad hüdrogeenimise ehk tahkestamise käigus, seega tasub pakenditelt otsida, kas see sisaldab hüdrogeenitud/tahkestatud rasvasid.

Ettevaatlik tuleb olla statiinide ehk kolesterooli vähendavate ravimite tarvitamisega! Kolesterool on aju tervise jaoks väga oluline. Selle madalat taset on seostatud raske depressiooni ja suitsidaalsusega. Statiinide võtmisel võivad tekkida sellised psühholoogilised kõrvalmõjud nagu depressioon, ärevus ja ärrituvus. Loodusliku vahendina on niatsiin efektiivne kolesterooli reguleerija.

 

Allikad: Tervisekool.ee, psycheducation.org, Psychiatric Times, Medicinenet.com, ViaNaturale, toitumisnoustaja.com, toitumisterapeudid.ee, medscape.com

 

Eesti Patsientide Ühing teavitas Õiguskantslerit probleemidest vaimse tervise asutustes

Õiguskantsler saatis 2.01.2015 Eesti Patsientide Esindusühingule kirja, milles palus teavet puuetega inimestele erihooldekodudes ja psühhiaatriahaiglates osutatava teenuse kvaliteedi ja võimalike väärkohtlemise juhtumite kohta.

EPE saatis vastusena alloleva kirja:

Lp. Nele Parrest

Õiguskantsleri Kantselei

Kohtu 8, Tallinn 15193

info@oiguskantsler.ee

2. veebruar 2015

 

Lp. Nele Parrest

 

Suur tänu meie ühingu poole pöördumise ja info küsimise eest. Vastame Teie poolt esitatud küsimustele all.

 

1. Millised on Teie hinnangul peamised kitsaskohad ja praktilised probleemid puuetega inimestele teenuse osutamisel erihooldekodudes ja psühhiaatriahaiglates? Millest võiksid need probleemid tingitud olla?

2. Kas Teie senise kogemuse pinnalt võib tuua konkreetseid näiteid, kus puudega inimest on erihooldekodus või psühhiaatriahaiglas väärkoheldud? Võimalusel palun kirjeldage juhtunut.

 

PUUDUVAD KLIENDIKESKSED TEENUSED

1.      Kahjuks elab erihoolekandeteenustel hooldekodus kliente, kes saaksid tugiteenuste olemasolul hakkama ka kodus elades või toetatud elamise teenusel. Oleme seisukohal, et liiga kergekäeliselt suunatakse psüühilise erivajadusega inimesed ööpäevaringsele teenusele hooldekodusse, sest omavalitustes puuduvad tugiteenused ja omavalitsused pole motiveeritud neid arendama. Praegune olukord tingib selle, et omavalitsuele on soodsam inimene suunata hooldekodusse, kuna erihooldekodu eest tasutakse riiklikest vahenditest, aga avahooldusteenuste eest peab tasuma klient või omavalitsus. Erihoolekande rahastamise mudelit tuleks muuta pearaha põhiseks, mis võimaldaks klientidel rohkem otsustada kust ta teenust võtab ja vähendaks kohe kõige kallimale teenusele sattumist. Praegune erihoolekande rahastamise mudel ei toeta deinstitutsionaliseerimise põhimõtet ning jätkab abivajavate inimeste liiga kergekäelist isoleerimist suletud asutustesse ning sellega rikutakse kõige vähem piiravama meetme rakendamise nõuet. Sageli alternatiivseid võimalusi isegi ei kaaluta.

 

2.      Vähene kliendikesksus ja kliendi tegelike vajadustega mittearvestamine teenuste osutamisel. Praeguses praktikas ei selgitata kliendi vajadusi piisava tõsidusega ning ei tagata neile nende vajadusi ja võimeid arvestavat teenust, st lähtutakse olemasolevatest võimalustest mitte kliendist. Sageli on ühe töötaja jaoks liiga palju kliente hooldada, üks tegevusjuhendaja peab suutma ära teha kõik hooldustööd ja ka igale kliendile pakkuma talle sobivat tegevust, töötajate vähesus ei võimalda klientidel minna saatjaga näiteks poodi või linna asju ajama. Märgata on erinevusi erinevate hooldekodude vahel.

 

3.      Intellektipuudega klientidele pole sageli loodud keskkonda, mis oleks neile arusaadav, kirjaoskamatutele klientidele pole võetud kasutusele alternatiivset kommunikatsiooni, st piltkirja. Klientide probleemne ja agressiivne käitumine võib tulla mittemõistmisest ning kliendi vajaduste mittearvestamisest. Töötajatel puudub sageli spetsiifiline väljaõpe töötamaks kõnetute patsientidega.

Kahjuks suunatakse raske või sügava vaimse alaarenguga kliendid sageli   tahtest olenematule ravile psühhiaatriakliinikusse või isegi sundravile, kuid nende inimeste probleem on ajukahjustuse tõttu puudulik võime mõista ümbritsevat maailma. Psühhiaatrilise raviga vaimse alaarenguga inimeste seisundit paremaks muuta ei saa ning seetõttu leiame, et tahtest olenematu või sundravi määramine vaimse alaarenguga inimestele on nende väärkohtlemine  ja vajalikust abist ilma jätmine. Kahjuks ei uurita miks vaimse alaarenguga inimene muutus agressiivseks ning seetõttu reageeritakse kliendi suhtes ebaõiglaselt.

 

4.      Enamikes erihoolekandeasutustes puudub spetsiifiline kompetents suhtlemaks autistliku kliendiga, mille tagajärjel vallanduvad kommunikatsioonihäired töötaja ja kliendi vahel ning klientide probleemse käitumise korral reageeritakse kliendile kahjulikult: kutsutakse politsei, suunatakse psühhiaariakliinikusse või ohjeldatakse ravimite manustamisega, mis aitamise asemel kahjustab.  Probleemide paremaks mõistmiseks lisame siia lingi Puutepunkti saatest:   http://etv.err.ee/v/f0c785c3-2751-4d0a-be95-2f124c171b9f

 

5.          On olnud juhtumeid, kus hooldekodus on pime inimene, aga seal polnud pimedale mõeldud raamatuid, filme või muid vaba aja veetmise võimalusi ja personalil puudus vastav väljaõpe pimedaga töötamaks. Nimeatud kliendil tuli taluda korduvalt vägivaldset käitumist, mis võis olla seotud sellega, et pimedale polnud tagatud tema erivajadusest tulenevat teistsugust suhtlemist.

 

6.    Probleeme on olnud seetõttu, et teenusel elavad koos intellektipuudega ja psühhikahäirega inimesed. Psüühikahäirega isikud tajuvad seda alandavana, sest nende intellekt ei ole kahjustatud ning nad vajavad hoopis teistsugust lähenemist kui vaimupuuetega kliendid. On juhtumeid, kus psühhikahäirega inimesed on manipuleerinud ja ärakasutanud intellektipuudega inimesi. Paljud intellektipuudega noorte vanemad ei soovi oma täisealist last hooldekodusse just seetõttu panna, et on oht ärakasutamisele psühhikahäirega patsientide poolt. Samuti vajavad enamikel juhtudel intellektipuudega ja psühhikahäirega inimesd erinevat juhendamist  ja neile on jõukohased erinevad tegevused ning kui nad kokku pannakse, siis tekivad konfliktid ja kannatavad kõik osapooled.

 

7.     Puuduvad erihoolekandeteenused alkoholisõltlastele, praegu on need kliendi sageli koos intellektipuudega noortega, mis põhjustab probleeme ja ebaturvalisust intellektipuudega noortele. Puuduvad vajalikud programmid alkoholisõltlaste  rehabilitatsiooniks.

 

8.        Puuduvad spetsiifilised erihoolekandeteenused dementsetele patsientidele. Dementsed eakad on sageli koos ebastabiilse käitumisega psüühilise erivajadusega inimestega, kes on olnud eakate suhtes vägivaldsed. Samuti vajavad dementsed eakad teistsuguse sisuga hooldust ja tegevust kui ülejäänud psüühilise erivajadusega kliendid.

 

9.         Korralagedus MTÜ-de poolt pakutavate teenuste rahastamisega takistab kliendikesksete ja vähempiiravamate teenuste arengut.

Teenuste rahastamiseks ei sobi projektipõhine rahastusmudel, mis on kahjuks Eestis kasutusel juba pikka aega. Teenuste areng on sellega pärsitud ning aina uued stardikulud pärast projekti(de) vahele jäävaid auke on äärmiselt pillav ja demoraliseeriv.

Projektipõhise rahastusskeemi tõttu on Eestis hingusele läinud palju erinevaid kliendikeskseid teenuseid ning inimesed, kes kunagi proovinud, sageli uuesti alustada ei soovi.

Samal ajal on teada, et riiklikud teenused ei taga parimat teenuse kvaliteeti.

 

10.         Deinstitutsionaliseerimise ebaõnnestumine Eestis

Eestis elab palju eri vanuses ja seisundis inimesi (eakad, lapsed, puuetega inimesed, sh psüühilise erivajadusega inimesed) hoolekande-asutustes, mis eraldab nad ühiskonnast.  Samal ajal iseloomustab institutsionaalset kultuuri depersonaliseerumine, režiimi jäikus, konveiermeetodil ravi, sotsiaalne distants ja autoritaarsus[1] ning mis omakorda on soodne pinnas inimõiguste rikkumiseks ja väärkohtlemiseks  „hoolealuse huvides“ või „meditsiinilisel näidustusel“ tegutsemise sildi all. [2] Viimasele on tähelepanu juhtinud ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportöör Juan E. Méndez.  Institutsionaalse kultuuri negatiivne mõju väljendub nii teenusel olijate arengu pidurdumises ja passiivsuse tekkimises, kui võivad ka (eriti laste korral) põhjustada kehva füüsilist tervist, arengu rasket pidurdumist, (täiendava) puude teket ning pöördumatut psüühilist kahju.

See tõdemus on viinud heaoluühiskonnad püüdlema inimlikumate, isikukesksemate ja individuaalsemate hooldusmudelite poole, milleks on erinevad vajaduspõhised kogukonnateenused (ühiskonnas osutatavad tugiteenused, kogukondlik hooldus, koduhooldus). Suur osa teadusuuringutest näitab ülekaalukalt paremaid tulemusi nii neid teenuseid kasutavate inimeste, nende perede kui ka neid toetava personali puhul. Institutsionaalselt hoolduselt kogukonnapõhisele hooldusele ülemineku kohta on Euroopa Komisjon avaldanud põhjaliku raporti koos soovitustega, mille lisame kirjale.

Euroopa Komisjoni eksperdid rõhutavad vajadust hakata kohe liikuma kogukonnapõhise hoolekandeteenuse suunas, selle asemel, et arendada ja parandada hoolekandeasutuste tööd läbi uute investeeringute. Viimasel juhul muutub edaspidine üleminek kogukonnapõhisele hooldusele raskendatuks, kuna tehtud investeeringud seovad ning neid ei taheta raisku lasta.

Institutsionaalse hoolduse mõiste:

Euroopa Komisjoni eksperdid  peavad institutsionaalse hoolduse all silmas igasugust hooldust, mille puhul:

 hoolekandeasutuse asukad isoleeritakse laiemast kogukonnast ja/või neid sunnitakse elama koos;

 asukatel puudub piisav kontroll oma elu ja neid mõjutavate otsuste üle;

 organisatsiooni enese nõuded kalduvad olema tähtsamad asukate individuaalsetest vajadustest.

Toetudes oma kogemusele töös hooldusasutustest laekunud kaebustega kinnitab Eesti Patsientide Esindusühing raportis toodud probleemide olemasolu institutsionaalse teenuse sisulise kvaliteediga ka Eestis. Seetõttu leiame, et Euroopa Komisjoni ja ÜRO soovitused on Eestile üliolulised ja vajalikud.

 

MUUDE  INIMLIKE VAJADUSTEGA MITTEARVESTAMINE

11.       Erihoolekandeteenusel sageli inimese oskused ja võimed regresseeruvad, kuna hooldekodu klientidele pole kättesaadav rehabilitasioon ja taastusravi

 

12.       Puudub töötamise ja eneseteostuse võimalus. Iga inimene tahab tunda end  vajalikuna ja täita mingit rolli teiste seas. Paraku puudub riiklikes erihoolekande asutustes enamikes kohtades klientidel töötamise võimalus. Selleks, et minna hooldekodust kuhugile tööle, on vajalik saatjat või transporti, mida enamikel juhtudel pole hooldekodul võimalik korraldada. Samuti ei ole klientidel võimalik osaleda koolitustel ja enesetäiendusel.

 

13.       Olematu kaasatus ühiskonnaellu. Hooldekodu elanike õigus osaleda ühiskonnaelus on sageli realiseerumata. Kuigi paljudes hooldekodudes on organiseeritud erinevaid tegevusi hooldekodu seinte vahel, siis väga minimaalselt võetakse ette tegevusi ühiskonnas (kui üldse), ei osaleta tegevustes, millega tavaelus vaba aega sisustatakse (kino, teater, kontserdid, näitused, spordivõistlused jmt) või millega on võimalik anda oma panus ühiskonnaellu (osalemine MTÜ-de tegevuses, pikettidel, aruteludes jmt).

 

14.          Suhtlemisvõimalus ühiskonna ja lähedastega on puudulik.  Hooldekodus elades on inimesel õigus olla kaasatud ühiskonnaellu ning suhelda välismaailmaga. Probleemiks on puuduv isikliku telefoni kasutamise võimalus (sageli puuduva raha tõttu), ligipääs internetile ja ajalehtedele. Tänapäevases ühiskonnas ei ole enam aktsepteeritav põhjendus elanike puuduv arvuti kasutusoskus, sest arvuti kasutamist tuleks sel juhul piisva vaimse võimekusega klientidele õpetada.

 

15.      Sisukatest vaba aja veetmise tegevustest on endiselt puudus. Kuigi olukord vaba aja veetmise tegevuste kättesaadavusega on viimastel aastatel märgatavalt paranenud, on see ebaühtlane ning sõltub suurel määral hooldekodu suurusest ning töötajate isiklikust suhtumisest. Oleme märganud, et suuremates hooldekodudes on vaba aja tegevusi rohkem kui väiksemates. Samal ajal on inimlik kontakt ja sõbralikkus parem väiksemates hooldekodudes, mille tõttu on elanikud valmis puuduvate tegevustega leppima.

 

16.     Klientidele jääb kätte liiga vähe raha, et tagada minimaalset elukvaliteeti. Keskmiselt jääb  klentidel kuus kasutamiseks 17 – 60 EUR-i. Sellega tuleb katta kõik muud vajadused, mis lisanduvad eluasemele ja toidule. Kuna paljud kliendid on suitsetajad, siis raha muuks ei jäägi. Kättejääva rahaga ei ole võimalik klientidel tasuda hambaravi, lisanduvate tervishoiukulude, ühiskonnategevuste, mobiiltelefoni, koolituste, riiete, isiklike asjade jmt eest. See olukord lõikab klientidel võimaluse tänapäevaseks elukvaliteediks. Ei ole aktsepteeritav, et seda peetakse normaalseks ainult seetõttu, et sellel sihtgrupil on teatud puue.

 

PUUDULIK ARSTIABI

17.        Arstiabi kättesaadavus on rahapuuduse tõttu halb. Meile on teada juhtumid, kus rahapuuduse tõttu ei ole kliendil võimalik haiglaravi saada, sest on vaja tasuda voodipäevatasu. On juhtumeid, et klientidele ei kutsuta kiirabi või ei soovi kiirabi hooldekodusse välja sõita. Ühel juhtumil kui klient endale ise tervise akuutse seisundi tõttu kiirabi kutsus ähvardas personal teda kinnisele reziimile paigutada. Klient viidi küll haiglasse, kuid pidi raha puuduse tõttu ravi katkestama, sest tema kuus kättejääv summa oli 17 euri ning ta voodipäevatasu eest maksta ei saanud.

 

18.   Meile on laekunud informatsiooni, et erihoolekandeasutuses elavatele psühhiaatrilistele patsientidele manustatakse odavamaid I põlvkonna neuroleptikume, millel on tõsisemad kõrvalmõjud. Üldjuhul kirjutavad psühhiaatrid psühhiaatriliste probleemide korral II põlvkonna ravimeid, kuid retseptide väljastamisel võetakse arvesse, et hooldekodude eelarve võimaldab osta ainult odavamaid ravimeid. Kallimaid ravimeid saab tarvitada ainult sel juhul, kui inimene ostab ravimid ise välja. Valdavalt pole aga hooldekodus elavatel inimestel võimalik endal osta, sest neile jääb pensionist enda kasutada ainult 15 % , millest vajadusel tuleb tasuda eriarsti visiiditasu, osta retseptiravimid ja rahulda kõik isiklikud erisoovid, mida hooldekoduteenus ei kata.

 

19.       Hambaravi kättesaadavus on rahapuuduse tõttu halb. Hambaid pigem ei ravita vaid tõmmatakse välja. Mõningatel juhtudel on KOV-id valmis klientide hambaravi (ehk väljatõmbamise) eest tasuma, kuid see on kaootiline ja omavalitsuste lõikes erinev.

 

PROBLEEMID KLIENTIDE PÕHIÕIGUSTE AUSTAMISEL

20.       Jätkuvalt on probleemiks teenusel viibivate inimeste kohtlemine objektidena mitte subjektidena, inimväärse kohtlemise ja tahte mitteaustamine. Klientide tegeliku tahet ja soove sageli ei kuulata, ei arvestata inimlike pisisoovidega (isiklikud või senini kasutada olnud riided kadunud, valuvaigisteid ei anta viitega sõltuvusele, valikud söögi osas jms), mis on kõnealusel teenusel viibiva isiku jaoks tema eneseotsustuse- ja määramise seisukohast äärmiselt oluline. Ka on teenust vajavad isikud toonud välja, et personal suhtub neisse väärikust alandavalt ja lugupidamatult ning seda nii verbaalsel (riidlemine, üleolev suhtumine) kui füüsilisel (tõukamine) viisil.

 

21.         Kuigi olukord ohjeldusmeetmete kasutamisega on läinud paremaks ning füüsilist ohjeldamist hooldekodudes enam ei kasutata ning haiglates kasutatakse seda aina lühemat perioodi, siis muret teeb kliendi ebapiisav jälgimine isolaatoris ning turvalisuse tagamine. Meile on teada juhtum, kus kliendil oli võimalik hooldekodu isolaatoris teha suitsiid. Klientidele tuleb tagada turvalisus ja vajalik jälgimine isolaatoris ning vabastamine koheselt vahetu ohu möödumisel.

 

22.         Ravinõusoleku reeglite eiramine. Praktikas on probleeme isiku õigusega otsustada oma kehalise puutumatuse üle (otsus meditsiiniliseks sekkumiseks), millise otsuse tegemise eelduseks on piisava informatsiooni olemasolu. Kahjuks on Eesti Patsientide Esindusühingusse laekunud märkimisväärsel hulgal kaebusi, kus patsiendid või patsientide omaksed kurdavad, et haiglaravil või hooldusasutuses olles on neil puudunud võimalus teostatud uuringute ja raviplaani (sh manustatud ravimite) osas  kaasa  rääkida,   pole  jagatud  piisavat  infot tervise seisundist, vajalikest uuringutest, alternatiividest, prognoosist ja ravimata jätmise võimalikest tulemustest, samuti ravimi kõrvaltoimetest ja kaasmõjudest ega ole antud võimalust keelduda. Paljudes kaebustes on kurdetud, et ravinõusolek on vaid formaalne, mitte sisuline, õigeaegne ega liigendatud.  Nende  hulgas  juhtumid, kus  patsiendi  ravinõusoleku  allkiri on  võetud  olukorras kui patsient pole veel arstiga kohtunud ega tea oma terviseseisundist ning tulevastest võimalikest uuringutest ja raviprotseduuridest midagi.  Juhtumites, kus patsient on siiski keeldunud, on kurdetud personali halva suhtumise ja/või ähvarduste üle patsienti sel juhul üldse mitte ravida, asutusest välja visata või ähvardatakse kinnisesse osakonda paigutamisega – selle asemel, et pakkuda rohkem infot või alternatiive.

Murelikuks teevad kaebused, mille kohaselt on manustatud tugevaid uinuteid, psühhotroopseid ja narkootilisi aineid ilma patsiendi teadmata või antakse manustatud ravimite kohta liigselt pinnapealset või eksitavat infot, mis pigem kallutab neid ravimi kasutamise kui kaalutletud otsuse tegemise suunas või juhtumid mil patsiendile antakse infot alles pärast ravimi manustamist või protseduuri teostamist.  Eriti taunimisväärsed on juhtumid, kus otsustusvõimeline patsient on küll mõnest ravimist keeldunud, kuid neid on manustatud patsiendi tahte vastu, kasutades füüsilist ohjeldamist.

VÕS § 766 annab selge viite nõusoleku vajadusele ja patsiendi vabatahtlikkusele igasuguse tervishoiuteenuse osutamiseks.

 

23.      Suur segadus nõusoleku võtmisega kliendi piisava otsustusvõime puudumise korral. Patsiendi teadva nõusoleku õiguse austamisel on oluline otsutusvõime hindamine. Piisava otsustusvõime puudumise korral on oluline kasutada asendusotsustuse mehhanismi, mille käigus selgitatakse patsiendi lähedaste abiga välja patsiendi eeldatav tahe. Kahjuks on praktikas näiteid kus ravinõusolek võetakse ilmselgelt otsusevõimetult patsiendilt, eiratakse otsusevõimelise patsiendi soove või ei leita kõnevõimetute patsientidega sobivaid suhtlemisvõimalusi.

VÕS § 766 lg 4 kohaselt kuulub teadva nõusoleku õigus piiratud teovõimega patsiendi puhul tema seaduslikule esindajale niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Seega tuleb arvestada ka patsiendi osalise otsustamise õigusega. Töötades igapäevaste patsientide kaebustega võime öelda, et Eesti praktikas on patsientide otsustusvõime hindamine puudulik kui mitte öelda olematu. Teenuseosutajatel puuduvad selleks piisavad juhised, mis tekitab ebavajalikku patsientide õiguste rikkumisi praktikas.

 

24.       Otsusevõimeliste isikute kehalise puutumatuse õiguse rikkumised. CPT on oma kontrollkäikudel juhtinud mitmeid kordi tähelepanu asjaolule, et olenemata sellest kas isik on asutuses vabatahtlikult või mitte, siis tuleb anda teadva nõusoleku õigus kõigile, kellel on selleks piisav otsustusvõime.

Otsusevõime on ajas muutuv ning selle määramine on ülesandespetsiifiline. Vajalik on kindlaks määrata otsustusvõime konkreetselt raviotsuste tegemiseks sellel ajahektel. Seepärast ei ole õige, et teadva nõusoleku õigust ja kehalist puutumatust ei austata ainult seetõttu, et isik on tahtevastaselt oma ohtlikkuse tõttu paigutatud kinnisesse asutusse või on piiratud tema teovõimet näiteks majanduslikel põhjustel. See ei tähenda automaatselt, et isikul ei ole piisavat otsusevõimet oma keha üle otsustamiseks kuigi praktikas seda eeldatakse.

 

25.      Surmajuhtumite ebapiisav uurimine. Õigus elule sisaldab lisaks asutuses turvalisuse tagamisele ka riigi positiivset kohustust kõiki surmajuhtumeid uurida piisavalt, tõhusalt, sõltumatult ja õigeaegselt. Kahjuks on meile teada mitmed juhtumid, kus seda kohustust ei ole täidetud. Sageli ei algatata vajalikku uurimist või ei ole surma põhjuste väljaselgitamine õigeaegne, sõltumatu ega tõhus. Uurimist ei pruugi algatada ka juhtumite korral kui keegi omastest seda nõuab. Meile on teada juhtumid, kus surma põhjus määratakse dokumentide alusel. Samuti ei teostata sõltumatut analüüsi surmajuhtumite võimalikke seoste üle teenuse kvaliteedi, turvalisuse ja juhtimisega, mis on ülioluline komponent teenuste turvalisuse tagamisele tulevikus.

 

PROTSESSUAALSETE ÕIGUSTE RIKKUMISED

26.         Teenusel viibivatele isikutele ei toimetata isiklikult kätte neid puudutavaid kohtudokumente. Kui teenusel viibiv isik esitab nt eestkoste lõpetamise avalduse kohtule, siis on sagedased juhtumid, mil  kohtu poolt saadetud dokumendid isikuni üldse ei jõuagi kuna dokumentide kättetoimetamine loetakse seaduspäraseks ka hooldekodu juhatajale kättetoimetamisega. Eeltooduga aga ei saa isik realiseerida kaebeõigust, ka ei ole vastav praktika vastavuses Riigikohtu seisukohtadega. [3]  Klientide õigused on sel juhul vaja taastada kaebemenetluse kaudu, mis paljudele klientidele ei ole jõukohane algatada.

 

27.      Erihooldekodudes ja psühhiaatriahaiglates viibivatele isikutele edastatakse kohtu poolt enamasti väljavõte kinnisesse asutusse paigutamise otsusest. Väljavõttest nähtub üldine teave menetleja, menetlusosaliste, resolutsiooni ja edasikaebamise asjaolude kohta. Väljavõttes ei kajastu faktilised asjaolud, menetlusosaliste seisukohad, kohtu põhjendused. Eeltoodu tõttu on kinnisesse asutusse paigutatud isikul keeruline otsustada, kas kinnisesse asutusse paigutamine (SHS või PsAS mõtte) on osaliselt või täielikult põhjendatud või mitte ning milliseid argumente peaks ta esitama kaebeõigust teostades. Üldjuhul edastatakse väljavõte nn automaatselt, eraldi kaalumist osas, kas ja millest on isik võimeline aru saama ning millises osas põhjendusi mõistma, ei toimu.

 

28.       Ka on piiratud juurdepääs kohtutoimikule ja kohtutoimikus olevatest materjalidest koopiate saamisele. Erandiks ei ole juhtumid, mil  tsiviilkohtumenetlusteovõimelisel isikul piiratakse pärast vabanemist õigust tutvuda teda puudutava kinnisesse asutusse paigutamise tsiviilasja materjalidega ning saada soovi korral toimikumaterjalidest (sh ekspertiisi akt) koopiaid/väljavõtteid. Kohus keeldub loa andmisest viitega isiku varasemale haigusele ja tervisele tekkida võivale kahjule. Isiku õigused on vaja taastada kaebeõiguse teostamise kaudu.

 

29.      Sundravil viibivatel isikutel puudub õigus esitada taotlus statsionaarse sundravi asendamiseks ambulatoorsega või sundravi lõpetamiseks. Taotluse sundravi lõpetamiseks või asendamiseks ambulatoorse raviga saavad esitada vaid KrMS § 402 sätestatud isikud, sundravil viibival isikul taotluse esitamise õigust ei ole. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas leidnud, et ka isikul endal peab olema õigus vastava kinnipidamise jätkamise vajadust kontrolliva menetluse algatamiseks, Eesti siseriikliku regulatsiooni kohaselt kinnipeetaval vastav õigus puudub, mis kujutab endast inimõiguste rikkumist seaduslikul tasemel.

 

30.     Ebapiisav õiguslik kaitse. Meile on teada juhtumeid, kus isikule on kinnisesse asutusse paigutamise protsessis määratud küll esindaja, kuid kes oma rolli ei täitnud.  Neis juhtumites kaitsja ei kohtu kliendiga, ei võta kliendilt vajalikke instruktsioone, ei tegutse kliendi positsiooni kaitsmiseks vajalikul määral või asub protsessis klienti kahjustavale positsioonile.

 

Loodame, et kasutate kirjas toodud informatsiooni asjakohaselt.

 

Lugupidamisega,

Pille Ilves

EPE juhataja

Allikas: EPE


[1] Ajutise eksperdirühma raport institutsionaalselt hoolduselt kogukonnapõhisele süsteemile ülemineku kohta Euroopa Komisjon, 2009    http://old.mhe-sme.org/assets/files/publications/reports/Spidla_Estonian.pdf

[2] ÜRO inimõiguste nõukogu eriraportööri Juan E. Mendez RAPORT: Piinamisest ja julmast, ebainimlikust ja alandavast kohtlemisest või karistamisest sotsiaal- ja tervishoiuasutustes.  http://www.ohchr.org/Documents/HRBodies/HRCouncil/RegularSession/Session22/A.HRC.22.53_English.pdf

[3] Riigikohus on sedastanud, et määruskaebuse esitamise tähtaeg eestkostemenetluses hakkab eestkostetava jaoks kulgema hetkest, mil määrus talle edastati. Eestkostemenetluse iseloomu ja eestkostetava kaitset väärivaid huve arvestades tuleb lähtuda sellest, et määruskaebuse esitamise tähtaeg hakkab täisealisele isikule eestkoste seadmise protsessis eestkostetava jaoks kulgema hetkest, mil määrus talle edastati (RKTKo 06.03.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-12)

Uus raamat – “The Pill That Steals Lives”

Äsja ilmus uus raamat “The Pill That Steals Lives”, milles Katinka Blackford Newman kirjeldab oma aastat, mille ta kaotas psühhiaatrilistele ravimitele. See kõik algas ühest antidepressandi tabletist, mis tekitas psühhoosi ja akatiisia. Ta koges hallutsinatsioone ja luulusid, arvates, et ta osaleb reality shows ning igal pool on kaamerad, kes teda filmivad. Tema kirjeldused sellest perioodist on väga huvitavad ja ehedad – kui sa oled tahtnud teada saada, mida tunneb ja mõtleb inimene psühhoosis, siis on see väga huvitav lugemine.

Selle ravimi tekitatud hoo “ravimiseks” anti talle muidugi aina enam ja enam tablette, mille mõjul ta elu järjekindlalt lagunes, kuni ta lõpetas täielikult võimetuna enda eest hoolitsema. Võttes kokku viite erinevat ravimit ei suutnud ta enam iseseisvalt hakkama saada, riietuda, väljas käia… ta trampis kodus ringi nagu hullunud metsloom, ila tilkumas.

Katinka maagiline tervenemine sellest õudusest oli täiesti juhuslik õnn – ta sattus haiglasse, kus ta ravimite pealt maha võeti. Paari nädalaga sai ta tagasi iseenda, kogu oma elu, tunded, võimekuse enda eest hoolitseda ja eluga hakkama saada.

Raamat on kaasahaaravalt kirjutatud ja paneb tema loole kaasa elama. Kui sa ise oled ravimite mõjul midagi õudset üle elanud, siis võib see aidata sul aru saada, miks nii juhtus. Sellised juhtumid ei ole kahjuks harvad. Antidepressandid põhjustavad osadel inimestel akatiisiat, suitsiidimõtteid ning tungi ennast või teisi kahjustada.

2C9D7BEB00000578-3243688-Katinka_Blackford_Newman_47_with_daughter_Lily_14_right_and_her_-a-26_1442880340701

Katinka oma tütre Lily ning poja Oscariga.

Vaata videot, kus Katinka oma kogemusi kirjeldab:

 

 

Holistiline vaatepunkt depressiooni ravimisel lähtub keha loomulikust taastumisvõimest

Dandelion_clock-300x225

Antidepressantide tarbimine on Eestis tasapisi, kuid pidevalt tõusuteel. Viimase viie aasta jooksul on see OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) andmetel kolmekordistunud. Kuigi Eestis on antidepressantide tarbimine OECD keskmisest näitajast kolm korda väiksem, ei tasu seda probleemi siiski alahinnata. Antidepressante kirjutatakse välja aina nooremas eas, kujundades turgu ka edaspidiseks. Holistlik psühhiaater Kelly Brogan heidab aga väljakutse ravimitööstusele, tuues oma raamatus “A Mind of Your Own” välja, et depressioon ei ole haigus, vaid sümptom, ja selle ravimiseks on paremaid viise kui tabletid.

Mitmed looduslikke raviviise tutvustavad portaalid on nimetanud Kelly Brogani raamatut “kõige olulisemaks raamatuks psühhiaatria ajaloos”. Ometi on Brogan kohanud ka väga palju vastuseisu oma vaadete tutvustamisel. Tema raamatu avaldamisega kaasnes täielik meediaboikott, kuna kõik suuremad meediakanalid ei soovi minna vastuollu ravimitööstuste ametlike seisukohtadega. Kas võib olla, et Brogani sõnumi “ohtlikkus” ravimitööstusele on selle lihtsus?

Brogani töö aluseks on järgmised väited

  • Kuue aastakümne vältel ei ole mitte ükski teaduslik uuring tõestanud, et depressioon on põhjustatud ajukeemia tasakaalu puudumisest.
  • Serotoniiniteooria seoses depressiooniga on müüt, mida on toetatud andmete manipulatsiooniga ning ravimitööstuse ja meedia retoorika abil.
  • Depressioon ei ole geneetiline haigus, see on epigeneetiline sündroom. (Epigeneetika on teadus, mis uurib muutusi organismides geeniekspressiooni muutuste kaudu – toim.)
  • Depressioon on sageli põletikuline seisund, keha korrapäratuse väljund, mis võib alguse saada väga kaugel ajust ning mis ei ole seotud niinimetatud „ajukeema tasakaalustamata” lihtsustatud mudeliga.
  • Depressioon on võimalus – see on märk, et on vaja aeg maha võtta ja välja mõelda, mis põhjustab organismis tasakaalutust.

Depressioon on ülediagnoositud ja antidepressandid ohtlikud

Brogani sõnum on lihtne: haigus, mis toidab tänapäeval üle 80 miljardi dollari suurust tööstust, on ravitav toitumispõhise lähenemise abil ilma psühhiaatriliste ravimiteta. Oma raamatus kirjeldab ta psühhiaatria ebateaduspõhisust ja annab lugejatele võimaluse tutvuda nende ravimeetodite, toitumissoovituste ja elustiili muutustega, mille abil ta ise on edukalt aidanud patsientidel depressioonist taastuda. Ta toob välja, et depressioon on ülediagnoositud, eriti naiste puhul, kellele kirjutatakse antidepressante välja kaks korda sagedamini kui meestele.

Antidepressantide probleemiks ei ole sealjuures mitte ainult see, et need on suunatud sümptomile, mitte põhjusele – asjaolu, millest on räägitud juba aastakümneid, on antidepressantide ebatõhusus ja kalduvus pikas plaanis vaimse tervise seisundit hoopis halvendada. Tegemist on tugevat sõltuvust tekitavate ravimitega, mille kõrvaltoimete hulka kuuluvad näiteks unetus, nahalööve, peavalu, liigese- ja lihasvalu, maovaevused, iiveldus või kõhulahtisus, vere hüübimisvõime vähenemine, tahtmatud liigutused, vähenenud seksuaalne huvi ja võimetus jõuda orgasmini ning vahel enesetapumõtete ja vaimse tervise häirete süvenemine. Sageli tuleb antidepressantide kõrvaltoimete tõttu hakata lisaks tarvitama ka teisi ravimeid.

Holistiline lähenemine depressiooni ravis

Brogan selgitab: „Keha suhtleb end ümbritseva keskkonnaga sügava intelligentsi abil. See väljendab sümptomeid põhjusega. Enamasti surume neid sümptomeid ravimite abil alla, kuid see on sama hea, kui suitsuanduri signaali väljalülitamine tulekahju korral. Ma mõistan ravimist tuleneva kiire lahenduse võlu. Uskusin ka ise “võlutablettidesse”.“

Pärast aastatepikkust uurimistööd, mis keskendus eelkõige naiste tervisele, on ta ühendanud leitud seosed ning mõistnud, et inimeste vaimse tervise häirete põhjused on palju laiemad ning võivad vahel olla üllatavad. Selleks võib olla toitumine, soolestiku mikrofloora, kilpnääre või isegi su tavapärane valuvaigisti. Samuti on Brogan oma praktikas näinud, et muutusteks ei ole kunagi liiga hilja – keha taastumisvõime on erakordne – isegi aastakümnete pikkuse väärkohtlemise järel võib eluviisi ja toitumise parandamine tuua tulemusi juba kõigest esimese kuu ajaga.

Brogani ravimeetodid keskenduvad holistilisele põletikuvastasele strateegiale, mis aitab sümptomite maskeerimise asemel taaskäivitada keha enda tervenemise mehhanismid. See hõlmab toitumist (rohkem tervislikke rasvu, vähem suhkrut, piimatooteid ja gluteeni sisaldavaid teraviljatooteid, looduslikke toidulisandeid (näiteks probiootikume ja B-grupi vitamiine), hingamistehnikaid, meditatsiooni, piisavat und ja kehalist aktiivsust ning keha bioloogiat häirivate kemikaalidega (nt fluoriid, kehakosmeetikas sisalduvad toksiinid) kokkupuute vähendamist.

Illusioon teaduspõhisusest seal, kus see täielikult puudub

Brogan ei leia, et ta on alternatiivne või nn new age tervendaja, ta rakendab oma praktikas rangelt teaduslikku tõendust leidnud meetodeid. Olles läbinud kognitiivse neuroteaduse õpingud mainekas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis (MIT), saanud meditsiinidoktori kraadi Weill Cornelli meditsiinikolledžis ning läbinud kliinilise praktika New Yorki meditsiinikoolis, on Brogan oma praktilise töö käigus ometi sattunud konventsionaalse meditsiiniga vastuollu, kuna ta julgeb avalikult tunnistada, et ravimitööstus on loonud illusiooni teaduspõhisusest seal, kus see täielikult puudub. Ta näeb ennast saadikuna uuele viisile, kuidas kogeda tervist ja heaolu. Ühe eesmärgina pikemas perspektiivis on ta seadnud holistilise taastusravikliiniku loomise, milles saaks aidata inimesi, kes soovivad loobuda psühhiaatriliste ravimite sõltuvusest.

Kuula, mida räägib Kelly Brogan antidepressantide kohta:

Kelly Brogani töö ja lisamaterjalidega saab lähemalt tutvuda tema kodulehel

Allikas: Telegram

Foto: Wikimedia Commons / Markus Bernet

Toimetas Katrin Suik

Venlafaksiini võõrutus (Efexor, Alventa, Argofan jne)

Nagu kõiki antidepressante, on ka venlafaksiini mõistlik vähendada 10% kaupa. Samas ei ole selle ravimi puhul võimalik teha vesilahust, et täpseid koguseid mõõta, kuna kapsli sisu ei lahustu.

Venlafaksiini võõrutus võib olla keeruline, kuna selle poolestusaeg on lühike (max 15 tundi tavalise venlafaksiini puhul) ja seetõttu lahkub ravim kehast järsult. Prolongeeritud kapslite (extended release) puhul on poolestusaeg 6 tunni võrra pikem.

FDA informatsioon venlafaksiini kohta:

Prolongeeritud kapslid, mis sisaldavad minitablette

Mõned venlafaksiini kapslid on zelatiinikapslid, mis sisaldavad minitablette. Olenevalt brändist võib minitablette olla 3-12. Zelatiinikapslid ei oma aeglaselt imenduvat efekti, minitabletid ise on prolongeeritud. Kapslist võib minitablette vähemaks võtta ja selle läbi doosi vähendada. Kuna minitablette on vähe, on siiski selle meetodi puhul keeruline täpselt 10% võrra vähendada. Seetõttu on soovitatav vahetada ravim brändi vastu, mille puhul sisaldab kapsel väikeseid graanuleid.

Prolongeeritud kapslid, mis sisaldavad graanuleid

Sellise ravimivormi puhul on võimalik kapsel avada ning sealt graanuleid vähemaks lugeda. Alustuseks peab lugema, mitu graanulit ühes kapslis on ning seejärel arvestama, kui palju peab ära võtma. Kuna see on keeruline protsess, mida igapäevaselt teha, siis vaata seda videot, kus on nipid, kuidas graanulite lugemist lihtsustada:

Mõni inimene tunneb, et tal on lihtsam vähendada 1 graanuli kaupa, kui korraga 10% võrra. 1 graanuli võrra vähendamine on väga väikeste sammudega võõrutus, mille puhul saab vähendusi teha tihedamalt.

Tavaline venlafaksiin (mitte prolongeeritud variant)

Soovitatav on vahetada prolongeeritud kapslite vastu, milles on graanulid ning võõrutada sellega, kuna tavalise venlafaksiini poolestusaeg on liiga lühike ja võõrutusnähud ilmnevad seetõttu järsult.

Rohkem ja põhjalikumat infot venlafaksiini võõrutuse kohta leiab SIIT.

Üldist infot antidepressantide võõrutuse kohta leiad SIIT.