DEPRESSIOONIRAVIM TEKITAB ENESETAPUMÕTTEID: Ravimihiiglaste kasumijanu teeb patsientidest katsejänesed

136365

USA ravimihiiglased seavad patsientide turvalisuse ohtu eirates riigi ravimiameti poolt seatud soovituslikku 5 aastast ooteaega ning paisates vähetestitud ravimeid kiirelt turule, et oma kasumeid suurendada.

Tihti lastakse uued ravimid turule peale  šokeerivalt lühikest testperioodi üliväikse testgrupi peal. Seetõttu ilmnevad ravimitega seotud riskid ja kõrvalmõjud alles peale seda, kui neid on välja kirjutatud miljonitele patsientidele, nagu see juhtus tagasikutsutud ravimitega nagu Vioxx, Bextra, Baycol, Trovan, Meridia, Seldane, Hismanal, Darvon, Raxar, Redux ja veel vähemalt 11 teisel juhul, kirjutab AlterNet.
Uute retseptiravimitega kaasnevad riskid üha suurenevad USA toidu- ja ravimiameti tõtti. Ravimid, mis enne regulaatorite poolt tagasi lükatud oleksid, paisatakse nüüd kiirkorras turule. Üheks näiteks rutakuse poolt tekkinud katastroofilistest tagajärgedest on verevedeldaja Pradaxa, mida seostatakse juba 542 surmaga.
Ravimite heakskiitmist “kiirendatakse” üha sagedamini, nagu praeguseks turult eemaldatud ravimi Vioxx-i puhul, mida FDA kinnitusel “vaadati kiirkorras kuus kuud üle” ning mis põhjustas 140 000 inimesel südamehaiguseid. Ravimifirma Merck’i poolt toodetud luuravim Forsamax kiideti samuti vaid kuue kuuga heaks, kuid peagi peale müügiletulekut leiti seos ravimi ja kõrivähi vahel.
FDA juhatuse liige Robert Califf on saanud eritasusid 23 erinevalt ravimihiiglaselt nagu Johnson & Johnson, Lilly, Merck, Schering Plough ja GSK.
Kuigi on tõsi, et ravimi täielik kõrvalmõjudenimekiri selgub alles peale seda, kui miljonid patsiendid neid kasutavad, ei saa eirata seda, et nii ravimihiiglased, kui USA valitsus tunnistavad riske alles siis, kui ravimite patendid aeguvad ning suurim kasum on teenitud.
Ravimietikettidele peale heakskiitmist järjest lisanduvad  uued riskid ja kõrvalmõjud on tuntud ka kui “hiilivad hoiatused”.
Mõnel juhul on aga hiilivad hoiatused ravimitootjale ja -müüjale teada, kuid ravim paisatakse ikka müügile, nagu juhtus Fosamaxi enesetapumõtteid tekitava kõrvalmõjuga, millest ravimitootja enda teadlased olid teadlikud juba 1977. aastal, kuid millele pöörati tähelepanu alles 2015. aastal.
Tihti on kõrvalmõjudeks just samad sümptomid, mida ravim leevendama peaks – nagu rahusti Paxili puhul, mis ärahoidmise asemel põhjustas enesetappe ning hormoonravim, mis pidi aitama naistel “nooruslikkust säilitada”, kuid põhjustas kuulmishäierid, dementsust, uriinipidamatust ja sapipõie haiguseid. Kõrivähki põhjustav luutugevdaja Forsamax võib omakorda põhjustada ka luude hõrenemist.
Allikas: Pealinn

Fentanüül hävitab ravimisõltuvuses Ühendriike

Maailma šokeeris mullu kevadel popstaar Prince’i ootamatu surm, kuid veelgi põrutavamalt mõjus hilisem lahanguaruanne, mille järgi oli põhjuseks sünteetilise opioidi fentanüüli üledoos.

USAs sureb nüüd opioidide üledoosi tõttu 91 inimest päevas ning meedikud ja eksperdid nimetavad riigis kontrolli alt väljunud olukorda epideemiaks.

Tõenäoliselt ei soovinud 57-aastaselt surnud Prince end tappa, vaid kroonilist valu leevendada. Temasarnaseid opioide sisaldavate valuvaigistite sõltlasi on USAs umbes kaks miljonit inimest.

Heroiini ja muude opioidide kulutulena levikule on kaasa aidanud retseptivaluvaigistide laiatarbeline kasutamine: kui 1991. aastal kirjutasid USA arstid seda välja 76 miljonil juhul, siis 2011. aastal väljastati juba 219 miljonit retsepti.

Retseptivaluvaigistite massiline sõltuvus on väljaande The Guardian hinnangul suuresti Ameerikale iseloomulik kriis, millele andis hoo sisse suurte farmaatsiaettevõtete võim mõjutada riigi meditsiinipoliitikat.

1996. aastal paiskas toona väike perekonnaettevõte, ravimitootja Purdue Pharma turule tugevaima valuvaigisti, mida sai arsti retseptiga apteegist osta. Kuigi nende valuvaigisti oli teistest turul olevatest kordi tugevam ning oli heroiiniga lähedases suguluses, väitis ettevõte, et OxyContini-nimeline ravim pole üldse sõltuvusttekitav ning sellega võib ohutult isegi nõrgemat valu ravida. Süütu reklaamiga tootega kaasnes aga üleriigiline epideemia.

OxyContini toimeaineks olevat oksükodooni nagu ka heroiini saadakse moonist. Nende keemiline struktuur on väga sarnane ning nad mõjuvad ajus opioidiretseptoritele. Keha harjub ainetega ning sama mõju saavutamiseks on tarvis võtma hakata üha suuremaid koguseid. Vastasel juhul tekivad võõrutusnähud, mis on tihtipeale piinavamad kui algne valu, mille raviks üldse tablette tarvitama hakati.

Valuvaigistisõltuvus hakkas USAs OxyContini turuletulekuga jõudsalt levima, ületates klassi-, rassi- ja geograafilisi piire. Sõltlaseks jäid ühtviisi nii Apalatši mäestiku piirkonnas elavad valged maainimesed kui ka Utah’ osariigis elavad mormoonid ning Lõuna-California latiinod, kirjutas The Guardian.

Oksükodooni sisaldavad ravimid muutusid nii laialt tarvitatuks, et terved perekonnad jäid selle lõksu. Seda kirjutati välja nii selja ära tõmmanud töölistele kui ka spordivigastuse saanud noorukitele – üldiselt said sellise retsepti kõik, kes läksid arstile mingit valu kurtma. Ravim levis nii, et meediasse jõudsid mitmed lood kuulsatest valuvaigistisõltlastest, näiteks vabariiklasest poliitiku John McCaini naisest Cindyst ja räppar Eminemist.

Kui võimud lõpuks retseptivabrikute pidamist piirama hakkasid, ujutasid Mehhiko narkokartellid USA turu üle sellise koguse heroiiniga, mida polnud seal nähtud 1970. aastatest saadik.

Kuigi äri oli tulus, tuli moonikasvatusega siiski aega ja vaeva näha – fentanüüli kui sünteetilise narkootikumi kasutamisega sai selle etapi vahele jätta. Ka on fentanüül heroiinist kuni 50 korda tugevama toimega, mis tähendab, et teda kulub vähem.

Opioidide üledoosi sureb nüüd ameeriklasi tempoga 91 inimest päevas. USA narkoameti (DEA) asejuhi Jack Riley kinnitusel müüakse fentanüüli heroiini nime all Ühendriikides iga nurga peal.

«Algallikaks on Hiina ning USAs müüdavat kraami toodetakse Mehhikos,» selgitas Riley väljaandele Newsweek. «Kuid enamikul ostjatest või müüjatest pole pole aimugi, et tegu on hoopis fentanüüliga,» lisas Riley.

Nii otsivadki juba valuvaigististest sõltuvuses olevad inimesed kättesaadavamat ja odavamat kaupa mustalt turult. Üleminek retseptiravimilt heroiinile pole keeruline, neli viiest heroiinisõltlasest on USAs alustanud valguvaigistisõltlasena.

Floridas elav 24-aastane James Fata kirjeldas möödunud suvel Briti ajalehele The Guardian oma kogemust. «Valuvaigistit oli lõpuks keeruline kätte saada ning nad olid väga kalliks muutunud. Heroiin on odav,» selgitas ta heroiini kasuks otsustamist.

CNNi teatel hakkab tänapäeva keskmine heroiinisõltlane seda tarvitama 23-aastaselt. Pigem elab ta jõukas eeslinnas ning tõenäoliselt on jõudnud heroiini juurde arsti väljakirjutatud retseptiravimist.

Ka Prince’i kodust leiti tabletid, mille sildi järgi pidanuks tegu olema hüdrokodooni sisaldava valuvaigistiga, ainet lähemalt uurides osutus see aga fentanüüliks. Üledoosi põhjustabki tarvitajate teadmatus, et tegu on fentanüüliga, ning seetõttu ei osata ka koguseid õigesti arvestada. Fentanüüli puhul on surmav juba kolme liivatera suurune hulk.

Kui palju inimesi just fentanüüli tõttu sureb, ei tea täpselt keegi. 2014. aastal registreeris DEA 700 fentanüüliga seotud surmajuhtumit, kuid narkoameti sõnul alahinnati olukorda. 2012. aastal leiti kätte saadud narkootikumide seast 644 juhul fentanüüli, 2015. aastaks oli juhtumite arv kasvanud 13 002ni.

Üledoosisurmad USAs

2015. aastal ületasid USAs üledoosisurmad esmakordselt tulistamissurmade arvu.

Mullu suri opioidide tõttu USAs 33 091 inimest, neist 20 101 retseptivaluvaigistite ja 12 990 heroiini tõttu.

USA võimud ei tea, kui palju inimesi just fentanüüli tõttu sureb, sest sageli on see heroiiniga segatud, mis lõpuks ka surmapõhjuseks märgitakse.

Allikas: Postimees

Rahustisoltuvus esineb harva üksinda

TÜK psühhiaatriakliiniku psühhiaater Helen Kadastiku sõnul esineb rahustisõltuvus harva üksikdiagnoosina, see on komorbiidne probleem.

Eesti Arstide Päevadel Pärnus tutvustas Helen Kadastik erinevaid Eestis kasutusel olevaid bensodiasepiine, nende toimet, kasutusalasid ja näidustusi rahustite määramisel. Lisaks peatus ta rahustite pikaajalise tarvitamise tagajärgedel ja peamistel ohtudel, samuti võõrutusnähtudel.

Bensodiasepiinid (BZD) olid esimesed rahustid, millel polnud eluohtlikke kõrvaltoimeid, ja nende võidukäik algas 1970ndatel. “Sihtgrupiks olid Lääne ühiskonna kesklassi ülekoormatud koduperenaised,” rääkis Kadastik. Peagi olid rahustid seal muutunud elustiili ravimiks. Alles kümmekond aastat hiljem hakati rääkima sõltuvusest ja ebameeldivatest kõrvaltoimetest.

Oluline on teada bensodiasepiinide poolväärtusaega

BZD on erinevaid. Oluline on Kadastiku sõnul BZDde puhul teada nende poolväärtusaega. Pika toimega BZD kipuvad kuhjuma ja eriti halvasti mõjub see eakatele.

Oluline on kinni pidada ka annustamisest, sest erinevad ravimid on eri tugevusega. “Osadest tekib kergemini sõltuvus ja neist on raskem võõrutada,” rääkis Kadastik. Erinev on ka BZD toksilisus.

Kliiniline efekt on BZDde puhul sarnane: need toimivad GABA (gamma amino-võihape, toim) retseptoritele ja tugevdavad GABA toimet.

“BZD vähendab negatiivseid emotsioone, rahustab, on hüpnootiline, lihaseid lõõgastav toime, ehkki sel on samal ajal mälu halvendab toime,” jätkas Kadastik. Seda ravimit kasutatakse seetõttu ka ärevushäirete, paanikahoogude leevendamiseks. Rahustab see ka agressiivsust ja rahutust. “Seda kasutatakse ka unehäirete korral – uneapnoe puhul olla ettevaatlik,” jätkas arst. Stressreaktsioonide ja leina puhul kasutatakse rahusteid lühiajaliselt.

Antidepressantravi sissejuhatamiseks depressiooni ja ärevushäirete puhul on rahustid samuti näidustatud.

Kasutuses on need ka näiteks epileptilise hoo korral. Samuti kasutatakse neid \ ka anesteesia sissejuhatamiseks.

BZD tarvitamine Eestis näitab Kadastiku sõnul seda, et naisi on tarvitajate seas rohkem kui mehi.

Nende ravimite tarvitamine tõuseb vanusega: üle pooled retseptid on kirjutatud 55+ vanuses.

“Enamus kirjutatakse välja perearstide poolt, lisaks muidugi psühhiaatrite poolt. Peamised põhjused on une- ja ärevushäired,” tõi Kadastik esile.

Kirjeldatud on kõrvaltoimeid, koostoimeid ja tolerantsuse kujunemist

Mis on BZD tarvitamise riskid? Kõigepealt tekib Kadastiku sõnul tolerantsus. “Umbes pooltel tekib und soodustavale toimele tolerantsus 4-8 nädala jooksul,” tõdes ta.

Lisaks mõne uuringu järgi dementsuse risk suureneb, sest mälu ja kognitiivsed võimed alanevad.

“On kirjeldatud tasakaaluhäireid, reaktsioonikiiruse vähenemist. Laste ja vanurite puhul võib ravimil olla hoopis vastupidine mõju, nad muutuvad rahutumaks,” jätkas Kadastik.

Arvestada tuleb koostoimet teiste kesknärvisüsteemile toimivate ravimitega. Ohtlik on kombinatsioon näiteks opioididega, aga ka alkoholiga.

Kadastik rõhutas, et eakad on eraldi riskigrupp, kuna nende ainevahetus on aeglasem ja ravimid n-ö kuhjuvad. Neil tekib rohkem kõrvaltoimeid, muu hulgas ka kukkumisi ja traumasid.

“Samuti on eakamatel raskemad võõrutusnähud, kuni segadusseisundini välja,” lisas ta.

Sõltuvuse risk suureneb Kadastiku sõnul iseenesest igapäevasel kasutamisel juba mõne nädala jooksul.

“Pikaajalistest tarvitajatest tekib see 25-30%, mitte kõigil,” jätkas ta. Tekib tung ainet tarvitada ja kontroll aine tarvitamise üle väheneb.

Kui hakata läbi viima võõrutuskuuri, siis võõrutussümptomid on Helen Kadastiku sõnul nii füüsilised kui ka psüühilised.

“Viimased enamasti meenutavad ärevushäiret. Seega on neid raske eristada ja ravi lõppedes ei saada aru, kas ärevushäire on taas tekkinud või on ikkagi võõrutusnähud,” selgitas psühhiaater.

Kõigi puhul pole sõltuvust võimalik ambulatoorselt ravida

Sõltuvus oleneb sellest, kas võõrutus toimub väiksema või suurema annuse tarvitamisest.

Näiteks unehäirete puhul määratakse ravimit väikeses annuses ja võõrutust saab edukalt teha ka ambulatoorselt.

Kõrge annuse sõltlased omavad Kadastiku sõnul aga tihti teisigi sõltuvushäireid ja nende puhul ei ole õnnestunud ambulatoorselt rahusti annuseid alandada.

Kõne alla tuleks sel juhul statsionaarne ravi. “Vahel piisab, kui annus alandatakse siin terapeutilise annuseni, ei pea alati jõudma nn nulltolerantsini,” lisas ta.

Võõrutusnähud tekivad juba kas esimestel päevadel või ühe-kahe nädala jooksul, olenevalt annuse suurusest, millest sõltuvuses ollakse.

“Püsivad need mitu nädalat või isegi kauem. Võõrutamine toimub astmeliselt, pikaajalise sõltuvuse korral võib järsk lõpetamine tuua kaasa isegi epileptilise hoo,” rääkis Kadastik. Kirjanduse järgi on kõige lihtsam võõrutada diasepaamist.

Selle puhul on võimalik ravimit väikese annuse kaupa vähendada. Viimasest annusest loobumine osutub aga siingi tihti kõige raskemaks ülesandeks kogu protsessis.

Lisaraviks on Kadastiku sõnul beetablokaatorid, antidepressandid vajadusel, sedatiivsed atüüpilised antipsühhootikumid, karbamasepiin.

“Võõrutusjärgne sündroom tekib 10-15%-l pikaajaliselt rahustisõltuvuses olevatest inimestest – see avaldub püsivas ja lainetavas ärevuses, unehäiretes, mis on visad taanduma,” rääkis ta.

Kokkuvõtteks on tema sõnul BZDde pikaajalisel määramisel mitmed riskid. Eraldi riskigrupiks on eakad, kellele aga paradoksaalsel kombel neid kõige rohkem määratakse, näiteks uneraviks.

Allikas: Meditsiiniuudised

Antidepressandid põhjustasid psühhoosi, mille tõttu mees tappis oma poja

Kuidas harlik antidepressant võib tekitada psühhoosi, mis lõppeb lapse tapmisega.. Südantlõhestav lugu mehest, kes paroksetiini tõttu kaotas oma lapse. Sellist reaktsiooni ei ole võimalik ette ennustada, kunagi ei tea, kuidas inimese psüühika ravimile reageerib.

 

Millise mehhaanikaga täpselt antidepressandid suitsiide ja vägivalda põhjustavad oleme kirjutanud SIIN.

Uinutid on seotud suurema suitsiidiriskiga

uinutid.jpg

Uinutid näivad olevat seotud sagenenud suitsiidide ja suitsiidimõtete esinemisega, kuigi kaasuva depressiooni ja sõltuvusainete tarvitamise mõju on veel ebaselge.
Toksikoloogilised uuringud enesetapu sooritanutel näitavad, et kuigi uinutid on sageli kasutusel, on need harilikult osa mitme ravimi kokteilist, sealhulgas näiteks rahustid ja alkohol.

Ajakirjas American Journal of Psychiatry avaldati kirjanduse ülevaade, kus mõnes uuringus on leitud uinutite tarvitajatel isegi kaks korda suurenenud risk suitsiidiks või suitsiidimõteteks. Paraku ei olnud ülevaatesse haaratud uuringutes adekvaatselt hinnatud komorbiidse depressiooni ja teiste psühhiaatriliste haiguste esinemist ega kaasuvate ravimite tarvitamist. Käesolevasse ülevaatesse haarati uuringud, mis käsitlesid USA-s heaks kiidetud uinuteid, samuti FDA turustamisjärgsed ohutuse ülevaated ja kommentaarid kõrvaltoimete raporteerimise kohta iga ravimi puhul eraldi.

Uinutid olid seotud keskmiselt kaks korda suurenenud suitsiidiriskiga, eri uuringutes varieerus suhteline risk 1,22 ja 24,3 vahel. Tulemusi ähmastasid jällegi komorbiidsed psühhiaatrilised diagnoosid ja sõltuvushäired. Näib, et kõige ootamatumad enesetapud toimuvad uinutitega ravimise varases järgus.

Pilti muudab segasemaks asjaolu, et enesetapu sooritamiseks kasutatakse sageli uinuteid. See asjaolu iseenesest ei tähenda, et uinutid muudaksid inimesi rohkem suitsidaalseks. Samas on ka unetus ise suitsiidi soodustav tegur. Võimalik, et põhjuslikku seost uinutite ja enesetapu vahel ei suudetagi kunagi veenvalt selgitada, kuna selleks oleks vaja väga suurt uuritavate arvu. Sellest hoolimata on konservatiivne lähenemine ja ettevaatlikkus uinutite kasutamisel tervitatav.

Uurijad soovitavad välja kirjutada uinutite madalaim efektiivne annus, vältida uinutite kasutamist koos teiste sarnaste mõjudega ravimitega (rahustid) ning õpetada patsiente uinuteid kasutama sobilikus olukorras, kui nad on valmis magama.

McCall WV, Benca RM, Rosenquist PB, Riley MA, McCloud L, Newman JC et al. Hypnotic medications and suicide: Risk, mechanisms, mitigation, and the FDA. Am J Psychiatry. 2016 Sep 9:appiajp201616030336. [Abstrakt] DOI: 10.1176/appi.ajp.2016.16030336

Allikas: Med24.ee

Inimese vaimuhaiglasse sundravile saatnud kohtunik peab aru andma

Inimese vaimuhaiglasse sundravile saatnud kohtunik peab aru andma

Psühhiaatrite seltsi juht dr Andres Lehtmets ütleb, et Ege Hirve juhtum toob välja kitsaskohad psühhiaatrilise abi seaduses.Rauno Volmar

Ringkonnakohus tühis­tas maakohtu määruse, millega Ege Hirv sundravile saadeti.

Harju maakohtu esimees Helve Särgava palus kohtunik Viktor Brügelil kirjutada seletuskiri selle kohta, millest lähtudes saatis ta sundravile kinnisesse psühhiaatriahaiglasse seni terve inimese.
Praegu oodatakse sama kohtusaaga järgmist otsust Tallinna ringkonnakohtust. Kui see on käes, siis võib maakohtu esimees iseseisva otsustena kohtuniku taandada. Kuigi praegu on Särgava puhkusel, saab selle otsuse teha ka tema kohusetäitja, selgitas kohtunik Leili Raedla, kes ise sel nädalal seda ametit peab. Ringkonnakohtust aga vastati, et neil jätkuvad istungid alles augusti lõpupoole, kui kohtunikud naasevad puhkuselt. Samal ajal sõltub kohtuotsusest kahe lapse ema Ege Hirve saatus – teda soovitakse siiani sunniviisiliselt psühhiaatriahaiglasse ravile saata. Selline idee tuli kõigepealt tema lap­se isalt, Urmas Mädolt, kellega sõditakse juba pikemat aega 11-aastase ühise poja hooldusõiguse üle.
Harju maakohus otsustaski 21. mail, et kuna naine keeldus kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegijatega kokku saamast, tuleb talle ekspertiis teha sunniviisiliselt ja selleks tuleb ta kaheks nädalaks raviasutusse kinni pan­na. 27. mail tulid politseinikud naisele kontorisse järele ja viisid ta Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) psühhiaatriaosakonda.
Selle Harju maakohtu kohtuniku Viktor Brügeli määruse tühistas Tallinna ringkonnakohus 18. juunil, kuna leidis, et maakohus polnud sundravile saatmist piisavalt põhjendanud.
Esialgsest ekspertiisile saatmisest sai aga samal ajal sujuvalt tavalisele psühhiaatrilisele ravile sundimine. Ehk kui esialgsed kaks nädalat läbi said, tegi psühhiaatriahaigla ise kohtule taotluse sundida naine veel kaheks nädalaks psühhiaatrilisele ravile.
Ja kui need kaks nädalat omakorda läbi said, andis kohalik omavalitsus ehk Tallinna kesklinna sotsiaalhoolekande osakond kohtule uue taotluse: naine tuleb kinni panna juba kolmeks kuuks, kuni 18. septembrini. (Seda tegid nad haigla ettepanekul, seadus näeb lihtsalt ette, et jätkamistaotlus peab tulema omavalitsuselt.) Ja Brügel rahuldas ka selle soovi, kuigi samal ajal tuli ringkonnakohtust otsus, et naise esialgne psühhiaatriahaiglasse saatmine oli alusetu. Kusjuures naine ise sai sellest viimasest määrusest, et ta peab ravile jääma 18. septembrini, teada juhuslikult raviarsti käest – ei teda ega ka tema esindajat sellise otsuse langetamisest eelnevalt ei teavitatud.
25. juunil otsustasid haigla arstid naise äkitselt vabastada, leides, et enam ta ohtlik ei ole.
Samal ajal on naiselt laps ära võetud, kuigi viimane selleteemaline kohtuotsus ütles, et laps peab elama ema juures. Kui naine sundravile pandi, võttis mees lapse endale. Ka see asi on kohtus vaidlustatud, kuid venib siiani puhkuste tõttu.

Seadused on vildakad

Peamine probleem, mida naise kaitsja, vandeadvokaat Maire Arm advokaadibüroost Mägi, Kraavi ja Partnerid ja ka psühhiaatrite seltsi juht dr Andres Lehtmets selles asjas näevad, on see, kuivõrd suvaliselt ja põhjendamatult on tehtud inimese sundravile saatmise otsused.

Esiteks esimene otsus, et naine tuleb saata ekspertiisi tegemiseks kaheks nädalaks kinnisesse raviasutusse. Aluseks üksnes see, et tema eksmees kahtlustab, et ta on ebastabiilne. Kohus seletas oma otsuses, et naine saadeti asutusse, kuna ta keeldus ekspertiisi tegijatega nende määratud ajal ja kohal ise kohtumast.
„See põhjendus seisab küll väga nõrkadel jalgadel,” märkis dr Lehtmets, kelle hinnangul selline süsteem iseenesest ei ole õige. „Miks panna inimene, kelle olukorda on vaja tuvastada, kokku statsionaarsel ravil olevate patsientidega? See ei ole minu arvates põhjendatud. Sellises olukorras saaks asjad lahendada teistmoodi, inimeselt ei tohiks võtta niisama tema vabadust ja rikkuda tema põhiõigusi,” rääkis Lehtmets, kes on ühtlasi Eesti arstide liidu eetikakomitee esimees. Samas Eesti seadus seda praegu üldsõnaliselt siiski lubab. „Selle süsteemiga oleme jäänud Nõukogude aega. Enamikus lääneriikides, näiteks Skandinaavias, ei kasutata üldse tsiviilmenetlustes ekspertiisile sundimist, vaid ikka kriminaalasjades,” sõnas Lehtmets.
Teine eriti kummastav seik on see, kuidas esialgset kahenädalast ekspertiisi pikendati kohustuslikuks psühhiaatriliseks raviks. Psühhiaatrilise abi seadus näeb ette, et inimese kinnisesse asutusse saatmiseks peab olema täidetud samal ajal kolm eeldust: (1) isikul on raske psüühikahäire, (2) haiglaravita jätmisel ohustab isik iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja (3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
Advokaat Maire Arm tõi kaebuses välja, et antud juhul ei olnud täidetud ükski neist eeldustest. Samal arvamusel on kohtumäärust lugedes ka dr Leht­mets. Tema sõnul on psüühikahäire määramisel omad kriteeriumid, see võtab oma aja ja neid tingimusi ei olnud täidetud. Teiseks ei olnud kuidagi näidatud, et sundravile saadetud naine on endale või teistele ohtlik. Kohtumääruses on küll pikalt kirjeldatud, kui ebaviisakalt naine haiglas käitus, kuid sellega põhjendus piirdubki.
„Ma ei näe, et ta oleks ohtlik olnud,” nentis ka Lehtmets. „Ine­tu käitumine ei ole ohtlikkus. Ohtlikkuse määramisega peab üldse väga täpne olema.”
„See on igal juhul selge ja seda näitab ka antud juhtum, et inimeste sundravile saatmist puudutavad seadused on meil vildakad ja ajale jalgu jäänud,” sõnas Lehtmets, kelle sõnul on psühhiaatrite selts viimaste aastate jooksul teinud sotsiaalministeeriumile korduvalt konkreetseid ettepanekuid seadust muuta, kuid ministeerium on need tagasi lü­kanud põhjendusega, et prioriteedid on teised.
Üks instants, mis Eestis puudub, on sõltumatu ekspert, kes osaleks sundravile saatmisel. Praegu teeb otsuse sama arst, kes inimest ravib. Ametlikult teeb otsuse küll kohtunik, kuid ta toetub ikkagi arsti arvamusele.

Ege Hirv tegi avalduse kapole

•• „Kogu süsteem on mäda,” sõnas ärritunud Ege Hirv, kes ise sai küll haiglast välja, kuid kelle sõnul jäid temast sinna veel kümned inimesed, kellele pole näidatud isegi kohtumäärust, mille alusel nad sinna pandud on. Nii ei ole neil ka võimalust kaebus esitada.

•• Hirv on teinud avalduse kapole ja ka haigekassale. Ta süüdistab kohtunikke ja arste kokkumängus – motivatsiooniks see, et sunniviisiliselt ravile saadetud inimeste eest saab raviasutus pea poole võrra rohkem tasu kui vabatahtlike patsientide eest.
•• Mõlemad organisatsioonid vastasid, et nad ei tohi kolmandale isikule asja kommenteerida. Haigekassa kinnitas siiski, et aeg-ajalt teevad nad auditeid, et uurida, kuivõrd otstarbekalt raviraha kasutatakse, ja psühhiaatriaosakondi on kavas auditeerida sel sügisel. Kapo uurib aga asju, mis on seotud kõrgete ametnike ja ka kohtunike korruptsiooniga.
Allikas: artikkel ilmus 28. juuli 2010 Eesti Päevalehes
%d bloggers like this: