10 müüti psühhiaatriliste ravimite kohta

Peter Gøtzsche, MD; Cochrane Collaboration’i kaasasutaja

Me oleme Nordic Cochrane keskuses antidepressante uurinud mitmeid aastaid ja olen pikalt arutlenud, miks tuginevad juhtivad psühhiaatriaprofessorid oma praktikas mitmetele ekslikele müütidele. Need müüdid on patsientidele kahjulikud. Paljud psühhiaatrid on teadlikud, et need ei pea paika ja on mulle seda ka tunnistanud, kuid nad ei julge taganeda ametlikest seisukohtadest, sest kardavad oma karjääri pärast.

Olen sisehaiguste spetsialist ja ei riski oma karjääriga, kui satun professorite põlu alla ning seega proovin siin päästa mitmeid kohusetundlikke, kuid allasurutud psühhiaatreid ja patsiente, pannes ritta kõige hullemad müüdid ja selgitades, miks need on kahjulikud.

Müüt nr 1. Sinu haigus on põhjustatud ajukeemia tasakaalutusest

Enamikule patsientidest on nii öeldud, kuid see on täiesti väär. Me ei tea, kuidas psühholoogiliste seisundite, biokeemiliste protsesside, retseptorite ja neuronaalsete ühenduste vastastikkused mõjud viivad vaimsete häireteni. Näiteks on juba ammu lükatud ümber valearusaamad sellest, et depressioonihaigetel on liiga vähe serotoniini ja skisofreenikutel liiga palju dopamiini. Tõde on sootuks vastupidine. Keemilist tasakaalutust pole algselt üldse olemas, aga kui vaimsete häirete korral määrata ravimeid, loome ise keemilise tasakaalutuse – kunstliku olukorra, mida aju püüab neutraliseerida.

See tähendab, et enesetunne halveneb, kui patsient üritab ravimitest loobuda. Alkohooliku olukord halveneb samuti kui ta alkoholi ei tarbi, kuid see ei tähenda, et tema ajul oli enne jooma hakkamist alkoholipuudus.

Enamik arstidest kahjustavad oma patsiente veelgi rohkem kui väidavad, et võõrutussümptomid näitavad, et patsiendid on endiselt haiged ja vajavad ravimeid. Sel viisil teevad arstid inimesed krooniliselt haigeteks, kaasa arvatud need, kes oleksid tervenenud ka ilma igasuguse ravimiteraapiata. See on üks peamisi põhjuseid, miks vaimsete häiretega inimeste arv suureneb. Suureneb ka patsientide hulk, kes ei naase enam kunagi tööle. See on suuresti põhjustatud ravimitest, mitte haigusest.

Müüt nr 2. Antidepressantidest loobumine ei ole raske

Nii väitis üks Taani psühhiaatriaprofessor hiljutisel psühhiaatrite kogunemisel just peale seda, kui olin selgitanud, et patsientidel oli raske ravimitest loobuda. Õnneks seisid talle vastu veel kaks välismaist professorit. Üks neist oli oma paanikahäiret ja agorafoobiat põdevate patsientide seas läbi viinud uuringu, kus selgus, et pooltel neist oli raske ravimite võtmist lõpetada isegi väga aeglaselt võõrutades. Põhjus ei saanud olla selles, et patsiendid oleksid tagasi depressiooni langenud, kuna depressiooni neil algselt polnudki. Võõrutussümptomid tekivad peamiselt antidepressantidest ja mitte haigusest.

Müüt nr 3. Psühhiaatrilised ravimid on psüühikahäirete korral sama vajalikud kui insuliin diabeetikule

Enamus depressiooni või skisofreenia diagnoosiga inimesi on seda kuulnud ikka ja jälle nagu mantrat nii televisioonis, raadios kui ka ajalehtedes. Kui manustada diabeetikule insuliini, siis saab ta ainet, mida tema organism ei tooda. Kuna siiani pole õnnestunud tõestada, et vaimsete häiretega inimestel on puudu mingist ainest, mida tervete inimeste organism toodab, ei ole õige seda analoogiat kasutada.

Depressiooni diagnoosiga inimestel pole serotoniinipuudust. Tegelikult on olemas depressiooniravimeid, mis hoopis langetavad serotoniinitaset. Enamgi veel – kui insuliin üksnes asendab ainet, millest inimesel on puudus, ja ei tee organismis midagi muud, siis psühhotroopsetel ainetel on rida kahjulikke kõrvalmõjusid kogu kehale. Ka seetõttu on võrdlus insuliiniga eksitav.

Müüt nr 4. Psühhiaatrilised ravimid kahandavad krooniliste haigete arvu

See on ilmselt kõige suurem müüt. USA teadusajakirjanik Robert Whitaker väidab oma raamatus „Anatomy of an Epidemic”, et ravimite tarbimise suurenemine mitte ainult ei hoia patsiente kinni haigerollis, vaid muudab ka mitmed lühiajalised probleemid kroonilisteks haigusteks.

Kui insuliinimüüt vastaks tõele, siis oleks loogiline, et patsientide arv, kes ei suuda enda eest hoolt kanda, kahaneb. Aga on läinud hoopis vastupidi. Kõige selgem tõend selle kohta on ühtlasi ka kõige traagilisem. Nimelt kannatab meie laste saatus, kui anname neile psühhiaatrilisi ravimeid. USAs saavad psühhiaatrid ravimifirmadelt rohkem raha kui ühegi teise meditsiinivaldkonna spetsialistid ning need, kes teenivad kõige rohkem, kirjutavad lastele antipsühhootikume kõige kergekäelisemalt. See äratab kahtlust akadeemikute otsuste korrumpeerituse osas.

Tagajärjed on hirmutavad. 1987. aastal, just enne uue põlvkonna ravimite (SSRId ehk õnnepillid) turule ilmumist, oli USAs väga vähe vaimsete häiretega lapsi. 20 aastat hiljem oli nende arv üle 500 000, mis tähendab 35-kordset kasvu. Vaimsete häiretega inimeste arv on plahvatuslikult tõusnud kõigis lääneriikides. Üks kohutavamaid tagajärgi on see, et ravi aktiivsus- ja tähelepanuhäire medikamentide ja õnnepillidega on umbes 10% patsientidest põhjustanud täiesti uue haiguse –  bipolaarse häire, mida varem nimetati maniakaalseks depressiooniks.

Juhtivad psühhiaatrid on väitnud, et patsiendid muutuvad väga harva antidepressantide mõjul bipolaarseks. See pole tõsi. Bipolaarse diagnoosiga laste arv tõusis USAs 35-kordselt, mis on väga järsk kasv. Olukorra teeb halvemaks see, et bipolaarsuse raviks kasutatakse antipsühhootikume.  Antipsühhootikumid on äärmiselt ohtlikud ja peamine põhjus, miks skisofreeniahaigete eluiga on keskmiselt 20 aastat lühem. Oma raamatus „Deadly Medicine and Organized Crime” olen hinnanud, et ainuüksi Zyprexa (olansapiin) on põhjustanud enam kui 200 000 patsienti surma üle maailma.

Müüt nr 5. Antidepressandid ei ole laste ja noorukite enesetappude põhjustajad

Mõned akadeemikud on valmis tunnistama, et õnnepillid suurendavad suitsidaalset käitumist, kuid samas eitavad, et see põhjustab omakorda rohkem enesetappe, kuigi on tõendeid, et need kaks nähtust on otseselt seotud. Ravimifirma Lundbeck tegevdirektor Ulf Winberg läks 2011. aastal isegi kaugemale, kui väitis raadiosaates, et õnnepillid vähendavad enesetappe laste ja noorte seas. Kui hämmeldunud reporter küsis, miks on siis infolehtedel sellesisulised hoiatused, vastas Winberg, et ta ootab spetsialistidelt infolehtede ümbertegemist!

On teada ka juhtumeid, kus enesetapu on sooritanud täiesti terved inimesed, kes on võtnud antidepressante. Ravimifirmad ja psühhiaatrid on järjekindlalt toonud enesetappude põhjenduseks inimese haiguse. On tõsi, et depressioon tõstab enesetapu sooritamise tõenäosust, kuid õnnepillid tõstavad seda veel rohkem, vähemalt kuni inimese 40-aastaseks saamiseni. Seda kinnitab USA toidu- ja ravimiameti andmetel põhinev metaanalüüs, mis koosneb andmetest 100 000 juhuslikult valitud patsiendi kohta

 

Müüt nr 6. Antidepressantidel pole kõrvaltoimeid

Psühhiaatrite rahvusvahelisel kogunemisel 2008. aastal kritiseerisin psühhiaatreid depressioonitestide läbiviimise eest tervete inimeste seas. Soovitatud testid on nii puudulikud, et üks kolmest tervest inimesest saab ekslikult depressiooni diagnoosi. Üks professor vastas, et valediagnoosimine pole oluline, kui terveid inimesi ravitakse antidepressantidega, sest õnnepillidel pole kõrvaltoimeid!

Õnnepillidel on mitmeid kõrvaltoimeid. Nad kitsendavad emotsioonide spektrit. Inimesed jäävad ilma nii positiivsetest kui ka negatiivsetest emotsioonidest. Mõned patsiendid ütlevad, et nad tunnevad, nagu elaksid „kaane all”. Nad hoolivad vähem oma tegude tagajärgedest, kaotavad teiste suhtes empaatiavõime ja võivad muutuda agressiivseks. Koolitulistajad USAs ja mujal on tihti tarvitanud antidepressante.

Tootjad väidavad, et ainult 5% inimestest tekivad antidepressante tarvitades seksuaalprobleemid, mis pole tõsi. Ühes selleteemalises uuringus selgus, et seksuaalprobleemid tekkisid 59% 1022 patsiendist ja neil oli enne antidepressantide võtmist täiesti normaalne seksuaalelu. Sümptomiteks on libiido langemine, erektsiooni- ja orgasmihäired jne. Kui õnnepillide efekt on vähene ja seksuaalelu saab tugevalt kannatada, siis ei tohiks neid depressiooni raviks määrata.

Müüt nr 7. Antidepressandid ei tekita sõltuvust

Kindlasti tekitavad ja pole ka ime, sest keemilise koostise ja toimemehhanismi poolest on nad väga sarnased amfetamiiniga. Õnnepillid on nagu retseptiga kättesaadavad narkootikumid. Kõige hullem argument, mida olen kuulnud sõltuvuse mittetekitamise kohta, on see, et patsiendid ei vaja aja möödudes järjest suuremaid koguseid. Kas ka suitsetamine pole siis sõltuvus? Enamik suitsetajaid tarbivad ju aastate kaupa sama koguse sigarette.

 

Müüt nr 8. Depressiooni esinemissagedus on oluliselt tõusnud

Üks professor väitis teledebatis, et õnnepillide massiline tarbimine ei ole probleem, sest depressiooni esinemissagedus on viimase 50 aasta jooksul oluliselt tõusnud. Vastasin, et seda on võimatu väita, sest diagnostilised kriteeriumid on aja jooksul väga palju muutunud. Kui tahta lugeda kokku kõik Aafrika elevandid, siis ei saa muuta elevandiks olemise kriteeriume ja lugeda elevantide hulka ka kõik ülejäänud metsikud loomad.

 

Müüt nr 9. Peamine probleem ei ole üleravimine, vaid alaravimine

Jälle pole juhtivad psühhiaatrid reaalsusega kursis. 2007. aastal läbi viidud uuringus ütles 51% 108 psühhiaatrist, et nad kirjutavad välja liiga palju ravimeid ja ainult 4% ütles, et teevad seda liiga vähe. Aastatel 2001– 2003 kirjutati 20% USA elanikkonnast vanuses 18– 54 emotsionaalsete probleemide korral ravimeid ja õnnepillide müüginumbrid Taanis olid nii kõrged, et igaüks meist võiks psühhiaatrilisi ravimeid võtta 6 aastat. See on jube.

 

Müüt nr 10. Antipsühhootikumid ennetavad ajukahjustusi

Mõned akadeemikud väidavad, et skisofreenia põhjustab ajukahjustust ja seetõttu tuleb antipsühhootikume tarvitada. Kuid antipsühhootikumid hoopis kahandavad ajumassi, mis on otseselt seotud ravi kestuse ja ravimidooside suurusega. On tõendeid, et antipsühhootikume tuleks tarvitada nii vähe kui võimalik, sest siis on patsientide tervis pikas perspektiivis parem.

Tõepoolest, enamik patsientidest ei pea antipsühhootikume üldse tarbima. See tõstab oluliselt nende tervenemise tõenäosust ning ka oodatavat eluiga, sest antipsühhootikumid on olnud paljude patsientide surma põhjuseks.

Kuidas me peaksime psühhiaatrilisi ravimeid kasutama?

Ma pole ravimite vastane juhul, kui neid kasutatakse teadlikult ja üksnes siis, kui neist on rohkem kasu kui kahju. Psühhiaatrilised ravimid võivad olla mõnel juhul kasulikud, eriti lühiajaliseks raviks akuutsetel juhtudel. Kuid minu uuringutel põhinev „ebamugav” järeldus on järgmine:

„Meie kodanikele oleks parem, kui psühhotroopsed ained turult eemaldataks, kuna arstid ei suuda neid hallata. Ei saa eitada, et nende kättesaadavusest on rohkem kahju kui kasu. Vaimuhaiguste ravimisel peaks kasutama psühhotroopsete ainete abi nii vähe kui võimalik, kui üldse.”

Allikas:  http://davidhealy.org/psychiatry-gone-astray/

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kas antidepressandid tekitavad sõltuvust?

Harvardis läbi viidud laiaulatuslik uuring aastal 1998 näitas, et 66% inimestest, kes võtsid paroksetiini ning 60% neist, kes võtsid sertraliini, kogesid võõrutussümptomeid, kui nad kiirelt antidepressandi doosi vähendasid või unustasid rohtu võtta kasvõi paar päeva. Teine uuring näitas, et venlafaksiini lõpetajatest kogesid võõrutussümptomeid 78% osalejatest (1).

Veel üks uuring paroksetiini kohta näitas, et 21% võõrutusnähtudest olid leebed, 58% olid keskmiselt tugevad ning 21% olid väga tugevad. Neist, kes kogesid võõrutusnähte, pidid 57% antidepressandiga uuesti alustama tänu keskmiselt tugevatele või tugevatele võõrutusnähtudele. (2)

Uuringud on ka näidanud, et võõrutussümptomid on väga häirivad – 40% inimestest, kes vähendasid antidepressante kogesid võimetukstegevaid võõrutustümptomeid, mille tõttu nad ei saanud käia tööl, 25% pöördus erakorralise meditsiinilise abi poole ning 50% võtsid ühendust arstiga, et sümptomite üle arutada. (3)

Eksperdid jaotavad võõrutussümptomid kahte kategooriasse: psühhiaatrilised ja meditsiinilised sümptomid. (4). Psühhiaatrilisteks võõrutussümptomiteks on: depressioon, energiapuudus, ärevus, insomnia, ärrituvus, rahutus, impulsiivsus, hallutsinatsioonid, suitsiidi- või vägivallaimpulsid. Juba 2004 märtsis hoiatas USA Toidu- ja ravimiamet (FDA), et antidepressandi võõrutusnähud võivad muuta patsiendid suitsidaalseks. Meditsiiniliste võõrutussümptomite alla käivad järgmised nähud: peapööritus, tasakaaluhäired, iiveldus, oksendamine, gripilaadsed nähud, valud, higistamine, peavalud, värinad, põletavad aistingud ja elekrtilised, shokilaadsed aistingud ajus.

On tõendeid ka selle kohta, et antidepressantide lõpetamine võib esile kutsuda hüpomaaniat ja maaniat. (5) Samuti on uuringud näidanud, et bipolaarse häirega patsientide puhul on antidepressantide lõpetamisel mõnikord paradoksaalne efekt ja see kutsub esile maaniaseisundi. (6)

Uuringud on näidanud, et kui patsiendid lõpetavad antidepressantide võtmise liiga kiiresti, on neil suurem tõenäosus relapsiks ja psühhiaatriliste sümptomite kogemiseks, kui oleks nende häire loomuliku kulgemise puhul. (7) Antidepressantide kiire vähendamine ei anna ajule aega kohanemiseks.

Antidepressantide võõrutus ja sõltuvus võivad ilmneda ka väga väikestel doosidel, isegi oluliselt väiksematel kogustel, kui soovitatud miinimumdoosid. (8) Mõnede inimeste aju võib antidepressantide võõrutuse osas olla oluliselt tundlikum, kui teistel. (9) On raporteid inimestest, kelle võõrutussümptomid on nii rängad, et nad ei suudagi antidepressantidest lahti saada. (10) Mõned inimesed jõuavad väga madala doosini (näiteks 2,5mg paroksetiini päevas), aga siis jäävad toppama, sest ei suuda tänu ränkadele võõrutussümptomitele ravimit edasi vähendada. (11)

Kuigi võõrutussümptomid on enamasti lühiajalised, on publitseeritud raporteid patsientidest, kelle võõrutusnähud kestavad kuid. (12) “Surviving Antidepressants” internetifoorumis on üksteist leidnud aga inimesed, kelle võõrutusnähud kestavad veelgi kauem, sageli aastaid.

Ravimifirmad on algusest peale eitanud antidepressantide sõltuvusttekitavat potentsiaali. Kui antidepressantide võõrutusnähud 1990-ndatel aina enam jututeemaks tulid, korraldas Eli Lilly, Prozaci tootja, psühhiaatritest ekspertide ümarlaua. (13) Need olid eksperdid, kes tegid sageli tööd ravimifirmade heaks. Kohtumise peamine tulemus oli see, et antud grupp tegi ettepaneku vältida terminit “võõrutus” (withdrawal) andidepressantide puhul, kuna see viitab liigselt sõltuvusele. Uue terminina pakuti välja “antidepressantide ärajäämanähud” (antidepressant discontinuation syndrome). Peale grupi kohtumist, maksis Eli Lilly ekspertidele, et nad publitseeriksid materjale antidepressantide ärajäämanähtudest. (14)

Tihti argumenteeritakse, et antidepressantide puhul puuduvad mõned olulised sõltuvusele viitavad asjaolud nagu näiteks:

  • Antidepressandid ei põhjusta tungi ja kompulsiivset vajadust ainet tarvitada
  • Antidepessandid ei põhjusta  tolerantsi ja dooside suurenemist ajas
  • Antidepressante ei väärkasutata joobe saavutamise eesmärgil

Tegelikult on tõendeid, et ka need kriteeriumid võivad antidepressantide puhul olla täidetud. Inimesed, kes kogevad tugevaid võõrutussümptomeid, kui on unustanud ravimit võtta, on tihti meeleheitel ning valmis tegema mida iganes, et ravimit uuesti saada ning võõrutusnähtusid leevendada.

Antidepressantide puhul tekib mõningatel juhtudel tolerants ja ravimidoose on seejärel vaja suurendada, kuid see võtab kauem aega kui muude ainete puhul. Näiteks vähenes fluoksetiini mõju aasta jooksul 1/3 patsientidel ning neil oli vaja doosi suurendada. (15) Pikaajalise antidepressantravi korral hakkab aju kohanema ravimiga ning need muutused võivad rolli mängida nii tolerantsi tekkes, kui halvenevas sümptomaatikas ja sümptomite krooniliseks muutumises. (16)

Samas on näiteid ka muudest sõltuvusttekitavatest ainetest, mille puhul ei teki dooside ajas pidevat suurenemist. Näiteks suitsetajad tarvitavad tihti aastaid sama kogust sigarette ning ei suurenda kogust.

Samuti on juhtumeid, kus antidepressante väärkasutatakse joobe eesmärgil – näiteks purustavad üliõpilased ravimit ning tõmbavad seda ninna nagu kokaiini. (17) Ajakiri “New York” intervjueeris enam, kui 50 noort, kes ravimeid väärkasutasid, paljud neist varastasid antidepressante oma vanemate ravimikapist. (18) Kuid esineb ka leebemaid väärkasutuse vorme. Paljud patsiendid võtavad ekstra ravimit, kui neil on vaja keeruliste situatsioonidega või suurema töökoormusega hakkama saada. (19)

Rahustite osas ollakse üksmeelel, et viimased tekitavad sõltuvust. Margrethe Nielsen võrdles oma doktoritöös aastal 2012 antidepressantide võõrutusnähtusid rahustite võõrutussümptomitega ning leidis, et 37 sümptomit 42-st on identsed.  Tema sõnul on antidepressantide sõltuvuse üle vaidlemine lihtsalt semantiline probleem. Selge on see, et patsientidel on suuri probleeme nendest ravimitest lahti saamisega. (29)

Väga sageli ei ole patsiendid ega kahjuks ka arstid antidepressantide võõrutuse osas teadlikud. Tihti juhtub, et inimene vähendab antidepressandi doosi, kogeb seejärel võõrutussümptomeid ning järeldab sellest, et ta on liiga haige ja ei saa ilma ravimita hakkama. Sama põhjendust kasutab arst, kes ütleb, et patsiendi depressioon või ärevus tuli lihtsalt tagasi. Mõnikord lõppeb see sellega, et ravimidoose hoopis suurendatakse. Lõppude lõpuks tarvitab inimene edasi pikaajaliselt ravimit, kuigi tal ei oleks seda enam vaja võtta. Antidepressantide kasutamine on näiteks Inglismaal tõusuteel just pikaajaliste ravimitarvitajate kasvu tõttu. (30)

Maailmas on ilmunud mitmeid võõrutusjuhendeid, mis annavad juhiseid turvaliseks psühhiaatriliste ravimite vähendamiseks:

Kõigi nende juhendite ühiseks jooneks on soovitus vähendada ravimeid 10% kaupa.

Eestikeelsed juhendid antidepressantide turvaliseks võõrutuseks leiab siit: https://ravimid.wordpress.com/voorutus/

 

  1. J.F. Rosenbaum, M. Fava, S.L. Hoog, R.C. Ascroft, W.B. Krebs, “Selective serotonin reuptake inhibitor discontinuation syndrome: a randomized clinical trial.” Biological Psychiatry 1998; 44(2):77-87.
    Fava M1, Mulroy R, Alpert J, Nierenberg AA, Rosenbaum JF., “Emergence of adverse events following discontinuation of treatment with extended-release venlafaxine,” Am J Psychiatry. 1997 Dec;154(12):1760-2.
  2. J.S. Price, P.C. Waller, S.M. Wood, A.V. MacKay, “A comparison of the post-marketing safety of four selective serotonin re-uptake inhibitors including the investigation of symptoms occurring on withdrawal,” British Journal of Clinical Pharmacology 1996; 42(6):757-63
  3. Black et al., “The abrupt discontinuation of fluvoxamine in patients with panic disorder
  4. Bogetto F1, Bellino S, Revello RB, Patria L., “Discontinuation syndrome in dysthymic patients treated with selective serotonin reuptake inhibitors: a clinical investigation,” CNS Drugs. 2002;16(4):273-83;
    Lejoyeux M1, Adès J., “Antidepressant discontinuation: a review of the literature,” J Clin Psychiatry. 1997;58 Suppl 7:11-5; discussion 16.
    J.F. Rosenbaum, M. Fava, S.L. Hoog, R.C. Ascroft, W.B. Krebs, “Selective serotonin reuptake inhibitor discontinuation syndrome: a randomized clinical trial.” Biological Psychiatry 1998; 44(2):77-87.
    A.F. Schatzberg, “An Update on Serotonin Reuptake Inhibitors,” Journal of Clinical Psychiatry 1997;58(7):3-4
    Zajecka J1, Tracy KA, Mitchell S., “Discontinuation symptoms after treatment with serotonin reuptake inhibitors: a literature review,” J Clin Psychiatry. 1997 Jul;58(7):291-7.
  5. Narayan V1, Haddad PM., “Antidepressant discontinuation manic states: a critical review of the literature and suggested diagnostic criteria,” J Psychopharmacol. 2011 Mar;25(3):306-13. doi: 10.1177/0269881109359094. Epub 2010 Feb 15.
  6. Goldstein TR1, Frye MA, Denicoff KD, Smith-Jackson E, Leverich GS, Bryan AL, Ali SO, Post RM., “Antidepressant discontinuation-related mania: critical prospective observation and theoretical implications in bipolar disorder,” J Clin Psychiatry. 1999 Aug;60(8):563-7; quiz 568-9.
  7. Baldessarini RJ., “Risks and implications of interrupting maintenance psychotropic drug therapy,” Psychother Psychosom. 1995;63(3-4):137-41.
  8. Debattista C, Schatzberg AF., “Physical symptoms associated with paroxetine withdrawal,” Am J Psychiatry. 1995 Aug;152(8):1235-4.
  9. Schatzberg AF1, Haddad P, Kaplan EM, Lejoyeux M, Rosenbaum JF, Young AH, Zajecka J., “Possible biological mechanisms of the serotonin reuptake inhibitor discontinuation syndrome. Discontinuation Consensus Panel,” J Clin Psychiatry. 1997;58 Suppl 7:23-7.
  10. Farah A, Lauer TE., “Possible venlafaxine withdrawal syndrome,” Am J Psychiatry. 1996 Apr;153(4):576.
  11. Rosenbaum JF1, Zajecka J., “Clinical management of antidepressant discontinuation,” J Clin Psychiatry. 1997;58 Suppl 7:37-40.
  12. Frost L, Lal S., “Shock-like sensations after discontinuation of selective serotonin reuptake inhibitors,” Am J Psychiatry. 1995 May;152(5):810.
  13. Nuss S1, Kincaid CR., “Serotonin discontinuation syndrome: does it really exist?,” W V Med J. 2000 Mar-Apr;96(2):405-7.
    Haddad PM1., “Antidepressant discontinuation syndromes,” Drug Saf. 2001;24(3):183-97.
    Lejoyeux M, Ades J, Mourad I, Solomon J, Dilsaver S. Antidepressant withdrawal syndrome: recognition, prevention and management. CNS Drugs. 1996;5:278–292.
  14. J.F. Rosenbaum, M. Fava, S.L. Hoog, R.C. Ascroft, W.B. Krebs, “Selective serotonin reuptake inhibitor discontinuation syndrome: a randomized clinical trial.” Biological Psychiatry 1998; 44(2):77-87.
  15. Fava M1, Mulroy R, Alpert J, Nierenberg AA, Rosenbaum JF., “Emergence of adverse events following discontinuation of treatment with extended-release venlafaxine,” Am J Psychiatry. 1997 Dec;154(12):1760-2.
  16. Fava GA1, Offidani E., “The mechanisms of tolerance in antidepressant action,” Prog Neuropsychopharmacol Biol Psychiatry. 2011 Aug 15;35(7):1593-602. doi: 10.1016/j.pnpbp.2010.07.026. Epub 2010 Aug 20.
  17. Haddad PM1., “Antidepressant discontinuation syndromes,” Drug Saf. 2001;24(3):183-97.
    Lejoyeux M, Ades J, Mourad I, Solomon J, Dilsaver S. Antidepressant withdrawal syndrome: recognition, prevention and management. CNS Drugs. 1996;5:278–292.
    Elizabeth A Evans and Maria A Sullivan, “Abuse and misuse of antidepressants,” Subst Abuse Rehabil. 2014; 5: 107–120. Published online 2014 Aug 14. doi: 10.2147/SAR.S37917
  18. http://nymag.com/nymetro/news/culture/features/9945/
  19. Demyttenaere K1, Haddad P., “Compliance with antidepressant therapy and antidepressant discontinuation symptoms,” Acta Psychiatr Scand Suppl. 2000;403:50-6.
    Demyttenaere K1, Van Ganse E, Gregoire J, Gaens E, Mesters P., “Compliance in depressed patients treated with fluoxetine or amitriptyline. Belgian Compliance Study Group,” Int Clin Psychopharmacol. 1998 Jan;13(1):11-7.
    Demyttenaere K1., “Compliance during treatment with antidepressants,” J Affect Disord. 1997 Mar;43(1):27-39.
  20. http://nordic.cochrane.org/sites/nordic.cochrane.org/files/public/uploads/theses/Nielsen%20PhD.pdf
  21. http://www.oecd.org/els/health-systems/Health-at-a-Glance-2013.pdf

Antidepressantide küüsis vaevlejate lood. „Mu elu parimad aastad on selle jama tõttu kaduma läinud”

Osa depressiooniravimite tarvitajaid arvab, et nad on rohust sõltuvuses, ehkki arstide sõnul pole see võimalik.

Paljud depressiooni käes kannatavad inimesed suudavad ravimite abiga oma igapäevaelu jätkata. Ent leidub ka neid, kes on veendunud, et nad on antidepressantidest sõltuvuses ning ravimi kõrvalmõjud ja võõrutusnähud on rikkunud nende elu.

Ehkki nende inimeste info antidepressandisõltuvuse ja võõrutusnähtude kohta pärineb internetifoorumitest, vastuolulistest raamatutest ja uuringutest, mille termineid nad tõlgendavad teadlastest erinevalt, ei ole nad vandenõuteoreetikud ega alternatiivmeditsiini usku pööranud. Nad mõistavad, et paljud saavadki depressiooniravimitest abi, ent soovivad, et arstid teavitaksid patsiente rohkem võimalikest ohtudest.

Arstidel ja teadlastel on antidepressantide kritiseerijaid raske mõista ja nad korrutavad, et need ei tekita sõltuvust ja suutmatus ravimite võtmist lõpetada viitab haiguse jätkumisele või vajadusele saada muud tuge, näiteks psühholoogi abi.

Eesti Päevaleht vestles mitme inimesega, kes on end antidepressantidest võõrutanud juba aastaid. Avaldame kaks lugu neist.

Elsa lugu. „Hetkel, kui hakkasin ravimeid võtma, lahkusin maailmast, kus olin elanud”

Elsa* võttis esimest korda antidepressante üle kümne aasta tagasi. Toona kuhjusid tema elus keerulised asjaolud. Paar aastat varem oli ta traagiliselt kaotanud endale lähedase inimese ega olnud jõudnud leina läbi elada. Leina eest põgenemiseks mattis ta end töösse ja koormas ennast sellega üle. Peale selle kimbutasid Elsat suhteprobleemid. Ta tundis end läbipõlenuna ja läks psühholoogi juurde. „Nutsin palju. Psühholoog võttis mu käe kõrvale ja viis psühhiaatri ukse taha. Ise ma poleks sinna läinud,” meenutab Elsa.

Paar kuud pärast ravimite võtma hakkamist tabas teda enda sõnul psühhootiline depressioon. Ta ei suutnud enam teha lihtsaidki igapäevatoimetusi. „Hüppasin kodus ringi, olin täiesti sassis,” kirjeldab ta. Eriti eredalt meenub talle seik, kus ta ei suutnud pool päeva järjest mõelda millestki muust, kui et ta on maailma kõige halvem inimene.

Midagi sellist polnud toona alla 30-aastane Elsa kunagi varem kogenud. „Sel hetkel, kui hakkasin neid ravimeid võtma, lahkusin maailmast, kus olin varem elanud. Ma ei ole sinna siiani tagasi saanud,” ütleb ta viimase paariteist aasta kohta.

Kuna kõik ütlesid, et Elsa on haigeks jäänud, hakkas ta ka ise seda arvama. „Ega arst ei viitsinud kuulata. Ta ei saanud olukorra tõsidusest aru ja ega ma ei osanud seletada ka. Ta soovitas mul sõbrannaga kohvikusse minna, et äkki läheb tuju paremaks,” meenutab Elsa.

Ajapikku suutis ta kõige hullemast olukorrast „välja koperdada”.

Uue arsti käe all prooviti teisi antidepressante ja Elsa olukord sai taas leevendust. Ta hakkas tähelepanu pöörama oma vaimsele tervisele, käis paar aastat eri teraapiates. „See küll kasvatas mind isiksusena ja aitas läbi töötada mõned traumad, aga terveks ei teinud,” tõdeb Elsa.

Olles paar aastat antidepressante võtnud, soovis Elsa neist loobuda, ent muutus kergesti ärrituvaks ja tundis, et ei saa millegagi hakkama. Paari kuu pärast kukkus ta täiesti ära ja langes sügavasse depressiooni. Ta võttis jälle ette tee arsti juurde ja pöördus tagasi ravimite juurde. Selliseid ravimitest loobumise katseid – mida ta tegi alati arsti õpetuse järgi ja mis lõppesid taas ravimite võtma hakkamisega – oli aastate jooksul mitu.

Siinkohal tahaksid arstid öelda, et Elsa ei oleks tohtinudki ravimite võtmist lõpetada ja peaks neid edasi võtma. Tema ise on teisel arvamusel ja selgitab ette rutates: „Ravimid teevad mind haigeks [tal on osaline töövõime], aga samal ajal olen ma neist sõltuvuses. Olen veendunud, et kui ma saan neist lahti, saan ma täiesti terveks.”

Kõige sügavam ravimite ärajätmise järgne kriis tabas Elsat 2012. aastal. „Mitu kuud järjest oli iga sekund minu jaoks piin ja ma mõtlesin surmast, kuigi oma uskumuste järgi ei tohi ma end ära tappa, sest ma ei taha lähedastele haiget teha.” Elsa läks uuesti arsti juurde ja tema halva seisundi pärast kahekordistas arst ravimidoosi.

Ehkki kõige hullem olukord leevenes, oli tulemus see, et Elsa magas ööpäevas umbes 15 tundi. „Mul ei olnud mõtteid, tundeid. Olin nagu juurvili.”

Elsa hakkas psühhiaatriaravimite kohta uurima ja jõudis USA ajakirjaniku ja kirjaniku Robert Whitakeri raamatuni „Anatomy of an Epidemic”. (Vastuoluline ja mitme psühhiaatri kriitikat pälvinud teos, mille põhiväide on, et psühhiaatrilised ravimid toimivad ägedate sümptomite korral, ent patsiendid, kes saavad pikema ravikuuri, võivad lõpetada kehvemas seisus, kui alustasid.) „See päästis mu elu, sest sain aru, et kogu eelnev jama oli tingitud ravimitest,” tõdeb Elsa.

Seejärel leidis Elsa rahvusvahelise internetifoorumi, kus jagatakse nõuandeid antidepressantidest vabanemiseks. Foorumist saadud õpetuse järgi, mida ükski psühhiaater tema väitel ei jagavat, hakkas ta end antidepressantidest võõrutama väikse, 10%-se sammuga viimasest doosist (täiesti lõpetada soovitatakse, kui algsest doosist on järel alla 98%).

Koguseid vähendades tekib Elsal tunne, nagu oleks ta aastaid üle töötanud, magamata, pohmeluses, kellegagi riius ja seda kõike korraga. Nähud on nii rängad, et ta peab pärast igat vähendamist kuni paar kuud ootama, et olukord stabiliseeruks. Algsest antidepressandikogusest on alles üle kümne korra väiksem doos, mis ei tohiks enam mingit mõju avaldada.

Koguste vähendamine on Elsa sõnul üldjoontes mõjunud hästi. Ta ei maga ammu enam 15 tundi. „Mul on rohkem mõtteid ja tundeid, olen elujõulisem.” Sellepärast arvabki Elsa, et ravimitest vabanedes saab ta täiesti terveks. Ent praeguse sammuga jätkates kulub tal selleks veel vähemalt paar aastat.

Ehkki teadlik võõrutamine on Elsale andnud tagasi tunde, et ta suudab olukorda valitseda, on antidepressandid röövinud temalt palju. „Mu elu parimad aastad on selle jama tõttu kaduma läinud.”

Tagantjärele tark olles tõdeb Elsa, et kui ta oleks teadnud, mida ravimid endaga kaasa toovad, poleks ta neid võtma hakanud. Ta usub, et oleks saanud toonastest probleemidest jagu ka antidepressantideta.

Liina soov: arstid ei tohiks antidepressante liiga kergekäeliselt välja kirjutada

Liina* oli töötanud järjest kaks aastat niimoodi, et puhkas kõige rohkem neli päeva järjest. Tema ülemus ei soosinud isegi tervise tõttu vabade päevade võtmist, mistõttu tuli tööl käia ka näiteks väiksema külmetuse korral. Suure koormuse tõttu oli Liina mõelnud töölt lahkumisele. Tööpinge tipnes mõne aasta tagusel sügispäeval, kui tal tekkisid tasakaaluhäired.

See ehmatas Liinat. Ta tahtis järgmise päeva vabaks võtta, ent ülemus palus siiski tööle tulla. Liina läkski. Tal oli halb, ent ta lootis, et peagi saabuval nädalavahetusel saab ta puhata ja tasakaaluhäired kaovad. Ei kadunud.

Liina pöördus erakorralise meditsiini osakonda. Seal peeti tema seisundit nii tõsiseks, et ta jäeti ligi nädalaks haiglasse uuringutele. Muu hulgas uuriti, kas Liinal võib olla sclerosis multiplex. Nende päevade jooksul helistati Liinale korduvalt töö juurest ja uuriti, millal ta juba tagasi tuleb.

Pidev tööle kutsumine, haiglas tehtud uuringud ja seal antud unerohud tekitasid Liinas ärevuse, mille leevendamiseks ta võttis nädalaks haiguslehe. Ärevusest arenes paanikahoog. Liina läks perearsti juurde, kes soovitas talle antidepressante. Ta ei soovinud neid võtta, sest arvas, et pigem on asi tööstressis ja ta peaks oma elustiili muutma.

Liina tahtis terapeudi juurde minna, ent ka tasulisele vastuvõtule saanuks aja alles kahe kuu pärast. Perearsti väljakirjutatud antidepressandid ostis ta siiski välja, ent hakkas neid võtma alles pärast uut paanikahoogu. Mõni päev pärast ravimite võtma hakkamist oli tal väga halb. Teda tabas rahutus, mis sundis tundide viisi mööda maja ringi kõndima. Tekkisid ka unetus, söömis-, nägemis- ja tasakaaluhäired ja depressioon. „Need kõik on küll antidepressantide algsed kõrvalmõjud, kuid nii tugevat depressiooni polnud mul kunagi varem olnud,” meenutab ta.

Olukord läks nii halvaks, et ema viis Liina psühhiaatriakliinikusse valvearsti vastuvõtule. Seal tehti talle emotsionaalse enesetunde test, milles küsiti muu hulgas, kas ta on viimase nädala jooksul kogenud surmamõtteid, kõrgendatud ärevust, unetust. Kuna nii hull olukord oli Liina jaoks kestnud kaks-kolm päeva, ei saanud ta aru, kas vastata ainult viimaste päevade või kogu nädala põhjal. Viimastel päevadel olid teda tõepoolest tabanud surmamõtted, ent nädala esimeses pooles ja varasemas elus mitte.

Testi põhjal diagnoosis arst Liinal ärevushäire ja depressiooni. Ärevust oli Liina tõesti varemgi tundnud, kuid depressiooni mitte. Pigem oli ta olnud rõõmsameelne. Kliiniku valvearst vestles Liinaga umbes kümme minutit ja kirjutas talle veel ühed antidepressandid ja rahustid.

Liina võttis neid, ent parem tal sellest ei hakanud. Olukord oli väljakannatamatu. Ta läks psühhiaatri juurde, kes asendas tema algse, perearsti kirjutatud antidepressandi uuega ja palus rahustite võtmise lõpetada.

Mõne aja pärast hakkas Liinal parem. „Kolm kuud oli enam-vähem hea olla, aga see olek polnud selline, mida ma enne ravimeid tundnud olin,” meenutab Liina. Seejärel tabas teda kaubamajas olles derealisatsioon: ta kaotas aja- ja kohatunde. Pärast seda tundus talle kõik võõras. „Esimest korda seda kogedes on tunne, nagu läheksid hulluks,” tunnistab ta.

Arst selgitas Liinale, et see tekib ärevusest. Kuna hulluks ajav tunne ei tahtnud lõppeda, ütles Liina arstile, et äkki ta peaks siiski ravimite võtmise lõpetama. Arst oli nõus. Liina lõpetas väga ettevaatlikult kahe kuu jooksul ühtede antidepressantide võtmise.

Seejärel läks asi jälle hullemaks. Derealisatsioon süvenes, püsimatus ja rahutus tulid tagasi. Ravimitest loobumise järgse aja kõige eluohtlikum seik juhtus Liinal liikluses. „Ma ei olnud väsinud, olin täiesti välja puhanud, aga jäin maanteel autoroolis magama. Pilgutasin korra silmi ja olin vastassuunas.” Samuti tundis Liina kiiresti pead pöörates, justkui käiks ajust läbi elektrilöök.

Toona tundus talle, et esimese ravimi võõrutusnähud kestsid väga kaua. Nüüd tunnistab Liina, et see läks isegi kiiresti, sest teisest antidepressandist ja vahepeal uuesti lisandunud rahustitest võõrutab ta end juba teist aastat. Võõrutamiseks kasutab ta sama 10%-se sammu meetodit, mida Elsagi.

Iga kord, kui Liina doosi vähendab, läheb tal uni paigast ära, tekib depressioon, pidev hirmutunne, nõrkus, peapööritus, söömishäire ja paranoilised mõtted. Seejuures on rahusti võõrutusnähud vahel hullemadki.

Liina on jõudnud antidepressandi koguse vähendamisega nii väikse doosini, et arsti sõnul ei peaks see talle enam ammu mõjuma. Ta on ka mõelnud, kas see võib olla platseeboefekt. Selle oletuse on ümber lükanud olukorrad, kus ta on unustanud ravimi võtmata ja sellele on järgnenud näiteks unetus.

Liina ei käi enam tööl, vaid teeb jõudumööda kodust kaugtööd. Varem spordiga tegelenud naine ei suuda enda sõnul enam ka kõige väiksema koormusega trenni teha. Ehkki Liina lähedased toetavad teda väga, tunneb ta end maailmast sotsiaalselt äralõigatuna, sest viimase aastaga on ta hakanud kartma kodust väljas käia.

Liina tahab arstidele südamele panna, et eluliste probleemide nagu tööstressi, lahkumineku või leina korral ei määrataks inimestele liiga kergekäeliselt antidepressante. „Inimene peab saama teha informeeritud otsuse,” ütleb Liina ja palub arstidel jagada võimalike kõrvalnähtude kohta rohkem infot.

* Nimed muudetud.

– ÄÄREJUTT –

Kas antidepressandid tekitavad sõltuvust?

Psühhiaatriateadur Eduard Maron ütles, et antidepressandid ei saa sõltuvust põhjustada, sest need ei mõjuta ajus ja närvisüsteemis sõltuvusega seotud kohti. Vastupidiseks näiteks tõi ta bensodiasepiinide rühma kuuluvad rahustid, näiteks diasepaami, mis tekitavad sõltuvust ja millega on probleeme paljudes riikides. Need mõjutavad just sõltuvusega seotud retseptoreid. Teiseks kinnitas Maron, et end antidepressandisõltlasteks pidavate inimeste kirjeldused ei vasta sõltuvuse põhikriteeriumitele: tungile ainet saada ja vajadusele selle kogust suurendada. Ühtlasi võib sageli juhtuda, et inimene tarvitab peale antidepressantide tõesti sõltuvust tekitavaid aineid, nagu alkoholi või rahusteid, ent sõltuvuse tekitamises süüdistab neist ainult antidepressante.

 

Võõrutusnähud või haiguse tagasitulek?

Psühhiaatriateadur Eduard Maron selgitas, et ravikuuri lõpetades, eriti kui seda tehakse järsku, tekivad ärajäämanähud, mitte võõrutusnähud. Viimased eeldaksid sõltuvust tekitavate ainete tarvitamist, mida antidepressandid pole. Ent ka ärajäämanähud ei saa kesta kauem kui nädala või paar.

Kui pärast seda ilmneb, et inimene ei saa ilma antidepressantideta hakkama, pole ta järelikult terveks saanud ja peab ravi jätkama. „Depressioon on krooniline ja tõsine haigus,” tõdes Maron. Seetõttu võibki tema sõnul depressioon pärast antidepressantide ravikuuri lõppu taastuda. „See pole sõltuvus,” rõhutas ta ning tõi võrdluseks diabeedi ja kõrgvererõhktõve, mille ohjeldamiseks peab samuti sageli elu lõpuni ravimeid võtma.

 

Antidepressante tarvitab üha rohkem Eesti elanikke

2016. aastal tarvitas Eestis antidepressante 4,9% 16–64-aastaseid inimesi, 4% mehi ja 5,4% naisi. Suurimad näitajad on 45–54- ja 55–64-aastaste naiste seas, vastavalt 6,1% ja 8,7%. 2006. aastal oli tarvitajaid 3,7%.

Allikas: Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring (2016), tervise arengu instituut

 

Arstid: antidepressantidest üksi ei piisa, depressiooni edukaks raviks on vaja ka psühholoogilist tuge

Otti Eylandt

Depressiooniravimite kohta levivad väärtõlgendused saavad sageli alguse sellest, et arstil pole aega patsiendile selgitusi jagada.

Kas Elsa ja Liina juhtum on üksikud ja erandlikud näited? Psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro tunnistas, et ehkki enamikul antidepressantide tarvitajatel kaebusi pole, ei pruugi need mõnele tõepoolest sobida. „Inimesed on erinevad just seetõttu, et nende ajud on neurokeemiliselt erinevad. Nii et kõik ei saagi ravimist abi,” selgitas ta.

Harro sõnul võib ravimist loobumine mõnel minna raskemini kui teistel. Ent missugune on ravimite ärajätmisest tekkinud raskuste puhul ravimi ja missugune patsiendi osa, selgub Harro sõnutsi vaid igat juhtu eraldi vaadeldes.

„Tõenäoliselt on inimesi, kes võtavad antidepressante, aga ei peaks võtma. Samuti on inimesi, kes peaksid võtma, aga ei ole kunagi arsti juurde läinud, ja selliseid, kes võtavad, aga ei ole kindlad, kas peaksid võtma, sest raviefekt saabub aeglaselt,” lisas Harro.

Elsa ja Liina lugudest võis tekkida kahtlus, kas leina ja tööstressi on ikka mõistlik depressiooniravimitega leevendada. Perearst Karmen Joller selgitas, et antidepressante ei kasutata ainult depressiooni raviks. Vahel leevendatakse nendega just leina ja muid suuremaid hingevalusid.

Sekkuda tuleb õigel ajal

Elsa ja Liina kogemuse kohta võib küsida: kas neil oli algul üldse depressioon? Joller selgitas, et depressiooni diagnoositakse konsultatsiooni käigus ja sellega on raske mööda panna. „Kriteerium on, et inimesel on olnud kaks nädalat depressioonile omased sümptomid. Kui neile sümptomitele eelneb suur hingetrauma, siis on tegemist normaalse psüühilise reaktsiooniga, millel on kindlad staadiumid. Kui õigel ajal ei sekkuta, võib tõesti välja kujuneda ka depressioon,” tõdes ta.

Sekkumine ei pea Jolleri sõnul alati tähendama antidepressantide võtmist. Ta kinnitas, et kirjutab väga harva antidepressante välja inimesele, kes pole nõus psühhoteraapiasse minema ega muud moodi oma vaimse tervisega tegelema. „Kui inimene ei ole valmis end ise muutma ja depressiooni põhjustega tegelema, siis on valida: kas ravi üldse mitte alustada või jääbki ta neid kogu aeg võtma. Kui inimene on juba 60-aastane ja tal on olnud keeruline lapsepõlv või hilisemaid raskeid elusündmusi, ei pruugigi ta olla enam võimeline end muutma. Tema isiksus on fikseerunud ja antidepressandid võivad olla tema jaoks ainus valik elada talutavat elu,” selgitas perearst.

Antidepressante tarvitavad inimesed võivad Jolleri selgituse järgi tunda emotsionaalset tuimust, sest ravimi toimel kaovad halvad tunded ja kurvad mõtted, aga häid emotsioone need juurde ei anna. „Vahel on inimesel vaja end lausa sundida häid mõtteid mõtlema, et „õpetada” oma ajule õiget mõtlemist. Aju muudab oma harjumusi aeglaselt, just seetõttu kestabki antidepressantidega ravikuur vähemalt kuus kuud, sageli aasta või isegi rohkem,” lausus arst.

Psühhiaatriateadur Eduard Maron tõi teistpidise näite. Kui antidepressante võtnud inimesele sisendada, et kõik on halvasti, hakkabki ta seda uskuma. Teisisõnu, ravimid annavad võimaluse uuteks mõteteks ja seetõttu on omakorda vaja psühholoogilist tuge ja häid emotsioone. „On võimalik, et suur osa neist inimestest, kellel tekkisid kaebused, ei saanud õigel ajal tuge,” oletas ta.

Kui inimene ei suuda antidepressantide võtmist lõpetada, viitab see Jolleri arvates vajadusele pöörduda psühholoogi või arsti poole. „Kõige olulisem on endale korduvalt kinnitada, et tegemist ei ole ohtlike sümptomitega ja need mööduvad paari nädala jooksul iseenesest,” rõhutas ta.

Inimese psüühika on võimas

Seda, kui võimas on inimese psüühika ja mida see võib kaasa tuua, teab Joller omast kogemusest. Keeruline eluperiood kulmineerus tal ühel päeval köögis süüa tehes, kui järsku lõi selga tugev valu. „Täpselt nagu oleks keegi löönud noa abaluude vahele. Mõtlesin, et ju see on kerge närvipõletik, viskan pikali ja läheb üle,” meenutas Joller. Pikali olles valu tugevnes ja ta ei saanud enam isegi käsi ega jalgu liigutada.

Kiirabi viis ta haiglasse ja talle tehti põhjalikud uuringud. „Mitte midagi ei olnud, see oli kõik psüühiline reaktsioon,” meenutas ta juhtunut. „Arstina ma sain aru, et kui uuringud midagi ohtlikku ei näita, siis peab tervisehäire tulenema psüühikast. Aga meditsiinihariduseta inimesele tundub see ebaloogiline ja sageli hakkavad selliste kogemustega inimesed endal paaniliselt haigust otsima. Nad käivad läbi kõik arstid ja uuringud, aga midagi ei leita. Tegelikult aitaks olukorda parandada just psühhoteraapia ja ravi antidepressantidega.”

Maron möönis, et varem on arstid depressiooniravimeid kritiseerinud inimestele sageli lihtsalt öelnud, et antidepressandid ja sõltuvus pole omavahel seotud. Põhjalikumaks selgituseks ei ole pahatihti aega. See on paraku soodne pinnas väärtõlgendusteks.

– PISITEKST –
● „Arst soovitas mul sõbrannaga kohvikusse minna, et äkki läheb tuju paremaks,” meenutab Elsa.
● „Kolm kuud oli enam-vähem hea olla, aga see olek polnud selline, mida ma enne ravimeid tundnud olin,” meenutab Liina.
● Iga kord, kui Liina doosi vähendab, läheb tal uni paigast ära, tekib depressioon, pidev hirmutunne, nõrkus, peapööritus, söömishäire ja paranoilised mõtted.
● Koguseid vähendades tekib Elsal tunne, nagu oleks ta aastaid üle töötanud, magamata, pohmeluses, kellegagi riius ja seda kõike korraga.

Allikas: Eesti Päevaleht

Antidepressantide võõrutuse ülevaateuuring näitab, et üle poolte võtjatest kannatavad võõrutuse all ja see on oluliselt raskekujulisem, kui siiani arvatud

Inglismaal tegeletakse antidepressantide sõltuvuse ja võõrutusprobleemide temaatikaga tõsiselt, valitsuse tasandil käivitati uurimine sellel teemal. Viidi läbi uuring, mis vaatas läbi teaduskirjanduse antidepressantide võõrutuse teemal ning leidis, et võõrutusprobleemid on reaalne probleem, mis on laiemalt levinud, raskem ja kauakestvam, kui siiani arvatud. Uurijad vaatasid läbi 23 teadusuuringut, mis on avaldatud viimase 20 aasta jooksul ning leidsid, et 56% kõigist antidepressantide võtjatest kannatavad võõrutusprobleemide all ja neist 46% ütlesid, et võõrutusprobleemid olid raskekujulised. Leiti ka, et ei ole harvaesinev, et võõrutusprobleemid kestavad kaua – nädalaid, kuid ja mõningatel juhtudel aastaid.

Kõik see ei ole korrelatsioonis praeguste juhenditega, mis ütlevad, et antidepressantide võõrutus on üldjuhul leebe ja kestab alla paari nädala. Sellised ametlikud soovitused juhendites pole tõenduspõhised ja ei vasta tegelikele uuringutulemustele.

Ülevaateuuringu leiad siit.

Daily Mail artikli Inglismaal toimuvast, mis kogu temaatika lähemalt lahti seletab leiad siit: Now doctors MUST wake-up to the dangers of patients hooked on depression pills

Kuidas päästa vanainimesed ravimitega zombistamisest?

Kahjuks on arstidel komme vanuritele väga lihtsalt erinevaid psühhiaatrilisi ravimeid kirjutada – rahusteid, unerohtusid, antidepressante ja antipsühhootikume. Küsi oma eaka lähedase käest, mida ta võtab ja hoia tema ravimitel silm peal!

Sageli hakatakse “ravima” unehäireid – käiku lähevad unerohud, rahustid ja kanged antipsühhhootikumid. Näiteks kirjutatakse une jaoks sageli kvetiapiini, mis on äärmiselt uimastav antipsühhootikum. See võib tekitada muu hulgas pearinglust, tasakaaluhäireid, uimasust, vererõhu järsku langemist püsti tõusmisel ja nõrkustunnet, mis kõik võivad põhjustada kukkumisi. Lisaks on sellel mitmeid tõsiseid kõrvaltoimeid alates südamehäiretest kuni diabeedi ja nägemishäireteni. Enamasti on psühhiaatrilistest ravimitest tekitatud surmad vanurite puhul seotud just kukkumistega. Kõik psühhiaatrilised ravimid võivad seda põhjustada. Näiteks leidis Peter Goetzche, et iga 28 vanuri kohta, keda antidepressantidega ravitakse, tuleb üks lisasurm kukkumiste tõttu, mida ilma ravimiteta ei tekiks.

Kuidas unehäirete puhul eakat inimest looduslike vahenditega aidata?

Kõigepealt – uuri välja, milline on ta päevakava ja unehügieen. Kui võimalik, peaks olema piisavalt liikumist ja värsket õhku. Unerütm on oluline – magama minna ühel ajal, ärgata ühel ajal. Mõnikord võib vanainimene kurta unetust, kuid kui arvutada kokku unetunnid, selgub, et ta magab piisavalt – lihtsalt valel ajal. Kui ta muretseb paljude asjade pärast, püüa temaga rääkida ja muresid hajutada.

Und võib leebelt toetada näiteks selliste asjadega:

Melatoniin – apteegist vabalt saadaval. unega seotud hormoon, aitab uinuda.

CBD kanepiõli – rahustav, und soodustav, valuvaigistav mõju. võib aidata ka mitmete muude probleemide puhul, näiteks vähendada põletikulisust. Tellida saab näiteks siit: https://maxx.ee/

Taimsed und soodustavad vahendid – näiteks iHerbist see kompleks: https://iherb.co/2XjJjzs7

Magneesium – lõõgastav ja und soodustav. Vältida tuleks magneesiumoksiidi, magneesiumhüdroksiidi, magneesiumglutamaati ja magneesiumaspartaati (imenduvad halvemini) ning kasutada muid magneesiumiühendeid – magneesiumtsitraat, magneesiumglütsinaat jne.

Inositool – see on selline magus pulber, mida saab vees lahustada ja mis soodustab und. iHerbist näiteks see toode (aga seal on palju teisi veel) https://iherb.co/3ExsuZpR. võtta näiteks 1tl korraga.

Trüptofaan – aitab samuti tekitada unehormooni melatoniin ning samuti võib aidata tõsta meeleolu.

5-HTP või SAMe – looduslikud antidepressandid. aitavad magada, tõsta meeleolu.

Omega-3 – Aju koosneb suures osas rasvadest (60%) ning vajab rasvhappeid, kolesterooli ja lipiide toimimiseks. Kogused peaksid olema suured – miinimumkogus EPA-t meeloluprobleemide korral oleks 1000mg ehk 1g, parem oleks 2-3g EPA-t (on ka uuringuid, kus on võetud kuni 10g EPA-t). Probleemide leevendamiseks ja ennetamiseks peaks võtma pikaajaliselt.

Kui sa ei tea täpselt kust ja millist lisandit osta, siis soovitan nõu küsida Facebooki grupist iHerb Eesti, kus on abivalmid inimesed, kes aitavad soovitustega.

Oluline on samuti veresuhkru stabiilne hoidmine, sest uni ei tule, kui veresuhkur on kas liiga madal või liiga kõrge. Vältida võiks ka kohvi joomist. Ja muidugi vaadata üle tema toidulaud, sest tervislik toitumine on terve aju baasiks!

Vaata ka siia, et leida veel vahendeid, millega aidata looduslikul viisil.

NB! Kui su eakas lähedane juba võtab ravimeid ja on seda teinud tükk aega, siis võib võõrutus ravimitest olla väga ohtlik ning teha tema enesetunde väga pikaks ajaks väga halvaks!!! Kui su lähedane võtab ravimeid, siis loe siit, kuidas ravimitest võõrutada. Kuna ravimitest võõrutus võib olla väga raske ja piinarikas, siis tuleb kaaluda, kas sellises vanuses on sellist asja mõtet ette võtta. Sõltuvuse puhul võib see tema viimaste aastate elukvaliteeti pigem halvendada ja parem variant on lihtsalt ravimeid edasi võtta.

Antidepressantide metauuringu kriitika: kas nendest ravimitest saadav kasu ikkagi ületab kahjusid?

Viimase nädala jooksul on Eesti meedias kajastatud suure metauuringutulemusi, mis väitis, et antidepressandid on depressiooni vastu tõhusamad kui platseebo. Uuringu tulemused avaldasid näiteks Õhtuleht ja Postimees.

Antud uuring sai laialdast kajastust üle terve maailma ning meediaväljaanded levitasid selle pressiteadet praktiliselt kriitikavabalt ja ilma igasuguse lisaanalüüsita. Tegu oli hea PR-kampaaniaga, mida korraldas agentuur Science Media Center, kelle rahastajate seas on mitmeid ravimifirmasid.

Metauuringusse koondati 522 juhuslikult eelvalitud kontrollitud uuringu tulemused aastatest 1979-2016, milles võrreldi platseeboga 21 erinevat antidepressanti kokku 116 477 unipolaarse depressiooniga patsiendil. Tulemuseks öeldi, et antidepressandid on tõhusad ning nende efektiivsuses ei ole vaja kahelda.

Miks siis selle uuringu põhjal nii positiivseid tulemusi raporteeriti, kui näiteks sellest eelmine, 2017 aastal välja antud metauuring jõudis järeldusele, et antidepressantidest tulenevad kasud ei pruugi ületada kahjusid ning selle ravimigrupi kasutuse peaks nende andmete valguses üle vaatama? Tegelikult selgub, et ka praegune uuring midagi põhjapanevalt uut ei väida, vaid libiseb üle olulistest ravimitega seonduvatest murekohtadest ning kasutab statistiliseks analüüsiks meetodeid, mis võimendavad illusoorselt antidepressantide tulemusi.

Statistiline analüüsimeetod võimendas antidepressantide tulemusi

Üks suurimaid statistilise analüüsimeetodiga seotud probleeme on antud uuringu puhul selles, et tulemustena raporteeriti nende osakaalu, kes olid “reageerijad“ – osalejad, kelle depressiooni skoor depressiooni mõõtva küsimustiku HRSD (Hamilton Rating Scale for Depression) skaalal langes alla teatud punkti. Niiviisi vaadelduna tundub erinevus antidepressantide ja platseebo vahel suur, sest sellise kategooriatesse jagamise puhul muudab statistiline analüüs vahe antidepressantide ja platseebo vahel kunstlikult suureks ja tekitab illusiooni efektiivsusest.[1]

Kui kui võrrelda kahe grupi konkreetseid punktisummasid, siis selgub, et vahe on väga väike, umbes 2 punkti HRSD skaalal, mille maksimumskoor on 54. Nii väike vahe ei ole kliiniliselt oluline, kuna reaalses elus arst isegi ei märkaks oma patsiendi puhul sellist muutust. Näiteks loetakse tavaliselt “kergeks paranemiseks“ HDRS skaalal vähemalt 8-punktilist muutust.

Lisaks – kuna jälgitakse ainult seda, kui suur protsent inimesi jõudis allapoole teatud depressiooniskoori, jäetakse tähelepanuta need inimesed, kelle skoor antud perioodi jooksul hoopis kasvas ja kelle depressioon läks hullemaks ehk siis inimesed, keda antidepressandid hoopis kahjustasid. See seletab seda, miks “reageerijate“ osakaal näis suur, kuid kahe grupi keskmised punktiskoorid olid väga väikeste vahedega.

Tegu pole pimeuuringutega – inimesed taipavad, et võtavad aktiivse toimega ravimit

Kuid isegi need väikesed punktiskooride vahed võivad tulla sellest, et antidepressandid tekitavad psüühilisi ja füüsilisi muutuseid (näiteks iiveldus, suukuivus, uimasus, emotsioonide tuimenemine) olenemata sellest, kas nad depressioonile mõjuvad või mitte. Need kõrvalmõjud vihjavad osalejatele, kas nad on valitud antidepressandi või platseebo gruppi. Need osalejad, kes on antidepressandi grupis võivad seetõttu kogeda võimendatud platseeboefekti, kuna nad teavad, et võtavad mõjuainega ravimit. See võib seletada ka, miks said uuringus parimad tulemused just need antidepressandid, millel on kõige rohkem kõrvaltoimeid, nagu näiteks amitriptüliin.

Platseebogrupi halvem tulemus tuleneb võõrutussümptomitest

Antidepressantide uuringutesse värvatakse sageli inimesed, kes juba võtavad antidepressante. Kui need inimesed satuvad platseebogruppi võivad nad kogeda võõrutussümptomeid. Kuna praktiliselt mitte ükski antidepressantide uuring pole tähelepanu pööranud sõltuvus- ja võõrutusprobleemidele, on sellistel juhtudel ülimalt tõenäoline, et võõrutussümptomeid käsitletakse depressiooni sümptomitena.

Uuriti vaid 8-nädalast perioodi, pikaajalised uuringud näitavad kehvasid tulemusi

Antud uuring vaatab andmeid vaid 8-nädalase ravi kohta, kuigi reaalses elus võtavad inimesed sageli antidepressante kuid või isegi aastaid. Vaid mõned randomiseeritud platseebokontrollitud uuringud on käsitlenud antidepressantide pikaajalisi mõjusid. Uuringud, mis vaatlevad “päris elu“ tulemusi, näitavad, et inimeste osakaal, kes ettekirjutatud määral antidepressante võttes paranevad ja ei lange aasta jooksul uuesti depressiooni, on masendavalt väike (108 inimest 3110-st ehk kõigest 3% STAR-D uuringus).[2] Mitmed pikaajalised uuringud on leidnud, et depressiooni puhul on antidepressantide tarvitajate tulemused halvemad, kui mittetarvitajate omad[3][4], isegi olenemata algsest depressiooni raskusastmest[5].

Antidepressantidega kaasnevad kõvalmõjud ja probleemid

Uuring ei pööranud tähelepanu antidepressantidega kaasnevatele kõrvalmõjudele ja probleemidele, seetõttu pole võimalik analüüsida kasude-kahjude suhet. SSRI antidepressantidega kaasnevateks probleemideks on näiteks seksuaalsed funktsioonihäired, mis harvadel juhtudel jäävad püsivaks isegi peale ravimi lõpetamist[6], ärritus, suitsidaalne ja agressiivne käitumine nooremate kasutajate hulgas[7], pikaajalised ja raskekujulised võõrutusprobleemid[8] ning loote väärarengud[9] mõnede ravimite puhul.

Inimesed, kes antidepressantidest on abi saanud

Aruteludes antidepressantide üle leidub palju inimesi, kes ütlevad, et nad on neist ravimitest olulist abi saanud. Osad inimesed aktsepteerivad hea meelega ideed, et neil on teatud sorti probleem ajus, mida antidepressandid aitavad parandada. Kui inimestel on ligipääs tasakaalustatud infole ning nad otsustavad, et need mõtted on abiks, on kõik hästi. Kuid selleks, et inimesed saaksid teha informeeritud otsuse antidepressantide võtmise kohta peaks nad teadma fakte. Näiteks seda, et teadus ei toeta arstide poolt räägitud lugu, et depressiooni korral on ajus serotoniinipuudus ning antidepressandid aitavad ajukeemiat tasakaalustada. Ning et tõendusmaterjal nende tablettide efektiivsuse kohta on tegelikult päris nõrk.

Eestis kasvab antidepressantide tarvitamine

Eestis on viimaste aastate jooksul antidepressantide tarvitamine jõudsalt tõusnud. Vastavalt Eesti täiskavanud rahvastiku tervisekäitumise uuringule võttis 2016 aastal antidepressante 4,9% rahvastikust.

Allikad: Mad in AmericaMad in America podcast, Council for Evidence Based Psychiatry 1 ja 2

[1] Kirsch I, Moncrieff J. Clinical trials and the response rate illusion. Contemp Clin Trials 2007;28:348-51

[2] Pigott HE, Leventhal AM, Alter GS, Boren JJ. Efficacy and effectiveness of antidepressants: current status of research. Psychother Psychosom 2010;79(5):267-79

[3] Ronalds C, Creed F, Stone K, Webb S, Tomenson B. Outcome of anxiety and depressive disorders in primary care. Br J Psychiatry 1997 Nov;171:427-33.

[4] Dewa CS, Hoch JS, Lin E, Paterson M, Goering P. Pattern of antidepressant use and duration of depression-related absence from work. Br J Psychiatry 2003 Dec;183:507-13.

[5] Brugha TS, Bebbington PE, MacCarthy B, Sturt E, Wykes T. Antidepressants may not assist recovery in practice: a naturalistic prospective survey. Acta Psychiatr Scand 1992 Jul;86(1):5-11.

[6] Farnsworth KD, Dinsmore WW. Persistent sexual dysfunction in genitourinary medicine clinic attendees induced by selective serotonin reuptake inhibitors. Int J STD AIDS 2009 Jan;20(1):68-9.

[7] Sharma T, Guski LS, Freund N, Gotzsche PC. Suicidality and aggression during antidepressant treatment: systematic review and meta-analyses based on clinical study reports. BMJ 2016 Jan 27;352:i65.

[8] Fava GA, Gatti A, Belaise C, Guidi J, Offidani E. Withdrawal Symptoms after Selective Serotonin Reuptake Inhibitor Discontinuation: A Systematic Review. Psychother Psychosom 2015 Feb 21;84(2):72-81.

[9] Reefhuis J, Devine O, Friedman JM, Louik C, Honein MA. Specific SSRIs and birth defects: Bayesian analysis to interpret new data in the context of previous reports. BMJ 2015;351:h3190.

Foto: Shutterstock

Toimetas Piret Pärnamaa

Allikas: Telegram

VIDEO! Dr Breggin: Psühhiaatrilised ravimid on ohtlikumad, kui sa eales oled arvanud

 

Toome teie ette dr Peter R. Breggini eestikeelsete subtiitritega varustatud videoseeria, milles ta räägib psühhiaatriliste ravimite varjukülgedest. Peter R. Breggin on Harvardi ülikoolis hariduse omandanud USA riikliku vaimse tervise instituudi (National Institute of Mental Health) endine konsultant. Teda on kutsutud “psühhiaatria südametunnistuseks“ tänu tema arvukatele teenetele vaimse tervise valdkonna edendamisel  paljude aastakümnete jooksul. Dr Breggini elutöö on pannud aluse psühhiaatriliste diagnooside ja ravimite kaasaegsele ja tõenduspõhisele kriitikale. Dr Breggin pooldab praeguse vaimse tervise süsteemi põhjalikku ümberkujundamist ja senisest humaansemate ning mõjusamate teraapiameetodite kasutuselevõttu. Tema uuringud ja teadustööd on  sundinud ravimifirmasid tegema suuri muudatusi paljude antidepressantide ja antipsühhootikumide infolehtedel. Dr Breggin on võtnud südameasjaks jagada nii spetsialistidele kui ka laiemale üldsusele infot selle kohta, kui suurt kahju tekitatakse USA lastele tänapäeval neile psühhiaatrilisi ravimeid välja kirjutades.

Subtiitrid saad valida alt paremast nurgast.

Dr Breggin on olnud õppejõud mitmetes ülikoolides ning hetkel on tal erapraksis Ithacas New Yorkis.

Ta on kümnete teadusartiklite ning rohkem kui 20 meditsiiniteemalise raamatu autor. Bestselleriteks on saanud tema raamatud  “Mürgine psühhiaatria“ (“Toxic Psychiatry“) ning “Talking back to Prozac“ (“Vastuhakk Prozac’ile“). Mõned dr Breggini viimastel aastatel ilmunud raamatud on näiteks “Medication Madness“ (“Ravimihullus“) ning “Psychiatric Drug Withdrawal“ (“Võõrutus psühhiaatrilistest ravimitest“).

Meditsiinilise kohtueksperdina on Peter Bregginil  palju väärtuslikke teadmisi selle kohta, milliseid meetodeid kasutavad ravimifirmad sageli üldsuse petmiseks psühhiaatriliste ravimite alaste uuringute läbiviimisel ning turundamisel. Ta on eksperdina andnud  tunnistusi paljudes kohtuvaidlustes, mis on olnud seotud väärravi, ravimite tootja poolse vastutuse ja ravimite tervistkahjustavate kõrvalmõjudega, eetiliselt küsitavate elektrišokiteraapiatega ning patsientide psüühika mõjutamise eesmärgil teostatud ajuoperatsioonidega.

Dr Bregginit on kutsutud ka palju kordi oma ekspertarvamust esitama  USA kongressile ja mitmetele föderaalasutustele ning ta on olnud USA riikliku lennundusameti (FAA) ekspert psühhiaatriliste ravimite mõju osas. Ta on mitmeid kordi andnud tunnistusi ka USA Toidu ja Ravimiagentuuri (FDA) istungitel.

Dr Bregginil õnnestus meditsiinisüsteemi päris palju ümber kujundada juba 1970ndatel aastatel, kui tänu tema tööle peatati läänemaailmas peaaegu täielikult lobotoomiate ja teiste inimpsüühika muutmiseks teostatud ebaeetiliste ajuoperatsioonide sooritamine. 1990ndatel õnnestus dr Bregginil peatada riiklik eugeenikaprojekt, mis oleks rängalt rikkunud USA vaesemate linnaelanike inimõigusi.

NB! Psühhiaatriliste ravimite vähendamine või lõpetamine võib olla väga ohtlik! Turvalise võõrutuse kohta leiad infot siit.

Allikad: Psühhiaatrilistest ravimitest taastujate Youtube´i kanal, Dr Breggini koduleht

Foto: BigStock

 

Toimetas Mariann Joonas

Allikas: Telegram