Üleeile avaldati ajakirjas JAMA Pediatrics mõjukas uuring, mille järelduseks oli, et SSRI antidepressantide kasutamine raseduse ajal tõstab autismidiagnoosi riski 87%.
“Selles populatsiooni kohortuuringus tõendati, et rasedusaegne antidepressantide kasutamine teisel ja/või kolmandal trimestril on seoses autismispektri diagnoosi suurema riskiga”, nentisid uurijad. “Kõige suurem risk oli lastel, kelle ema võttis kas ainult SSRI antidepressanti või mitut tüüpi antidepressanti korraga teisel ja/või kolmandal raseduse trimestril. See mõju oli püsiv isegi arvesse võttes ema depressioonide eelnevat ajalugu.”
Rasedusaegset SSRI antidepressantide võtmist on eelnevalt seostatud kõrgenenud riskiga abortideks, väärarenguteks, enneaegseteks sündideks, madalaks sünnikaaluks, vastsündinute võõrutussündroomiks ja hüpertooniaks. Eelmisel kuul avaldati ajakirjas American Journal of Psychiatry uuring, mis leidis, et vastsündinutel, kes olid raseduse ajal kokku puutunud SSRI antidepressantide või rahustitega, hilines neuroloogiline areng esimese kuu jooksul peale sündi.
Autismispektri häiret defineeritakse kui neuroloogilist arenguhäiret, mis ilmneb varajases lapsepõlves ning “mida iseloomustavad muutused kõnes, suhtlemises ja sotsiaalses interaktsioonis ning spetsiaalsed huvid ja käitumismustrid.” Autismispektri häire põhjused on siiani teadmata, kuid selle esinemine USA laste seas on viimase viiekümne aasta jooksul järsult tõusnud ning uurijad ei usu, et ainukeseks põhjuseks on paranenud diagnoosimine, vaid et rolli mängivad keskkondlikud faktorid. Üks autismi riskifaktoritest on ema depressioon, seetõttu tahtsid uurijad ette võtta piisavalt suure uuringu, et täpsemalt tuvastada SSRI-de rolli selles.
Selle uuringu jaoks jälgiti kõiki lapsi, kes sündisid aastatel 1998 kuni 2009 Canadas Québeci maakonnas. Kokku jälgiti 145,456 vastsündinut. Uuriti emade antidepressantide kasutamist raseduse erinevatel aegadel. Antidepressantide all mõisteti selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRI), tritsüklilisi antidepressante, MAOI antidepressante ning serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitoreid (SNRI).
1054 lapsel ehk 0,72% uuritavatest diagnoositi autismispektri häire, poistel neli korda sagedamini, kui tüdrukutel. Mõlemad uuringutulemused korreleeruvad ülejäänud autismispektri häirete levimusuuringutega, mida on viimase viieteist aasta jooksul läbi viidud.
Viiest tuhandest emast, kes võtsid raseduse ajal antidepressante jätkasid üle pooled (53,6%) nende võtmist teise ja kolmanda trimestri ajal. Nendest 2532 lapsest diagnoositi autismispektri häire 31-l (1,2%).
“See uuring näitab, et antidepressantide kasutamine teisel ja/või kolmandal trimestril tõstab autismispektri häirete riski 87%, seda isegi arvesse võttes kõiki võimalikke segajaid ja muid faktoreid. Antidepressantide kasutus esimesel rasedustrimestril ei põhjustanud autismispektri häire tõusu, seos oli nähtav ainult teise ja/või kolmanda rasedustrimestri puhul.”
Uurijad on seega leidnud veel tõendeid teiste poolt väljapakutud teooriale, et SSRI antidepressandid läbivad platsenta ning jõuavad raseduse ajal ema organismist looteni. Need ravimid häirivad mitmeid olulisi neuroloogilisi arenguperioode nii enne kui peale sündi, viies väidetavalt serotoniini ebatüüpilise sünteesimiseni laste ajus, kellel diagnoositakse autismispektri häire.
“Meile teadaolevalt on see esimene kohortuuring, mis kontrollib seost rasedusaegse antidepressantide kasutamise ning autismispektri häirete esinemise vahel lastel, võttes arvesse raseduse trimestreid, ema depressiooni ja selle ajalugu, teisi ema psüühikahäireid ning komorbiidsust teiste haigustega nagu näiteks diabeet või kõrgvererõhutõbi”.
“See uuring ütleb meile, et me peaksime veelgi enam tähelepanelikumad olema sünnieelsele keskkonnale. Ja mitte ainult sünnidefektide võtmes, vaid ka pikema perspektiivi tagajärgede suhtes,” ütles Susan Hyman, endine American Academy of Pediatrics komitee juhataja.
Mad In America Continuing Education (MIACE) pakub praegu tasuta online kursust teemal “Antidepressandid ja rasedus: riskid ja võimalik kahju sündivale lapsele” dr. Adam Urato poolt. Ta teeb ülevaate mõjutamata uuringutest, mis käsitlevad antidepressantide kasutamise riske ja kasusid raseduse ajal ning käsitleb uuringuid alternatiivide osas.
NB! Lisatud MTÜ Eesti Aspergerite Ühingu kommentaar sellele artiklile:
“Tõepoolest on mitmesugused uuringud autismidiagnoosi suuremat tõenäosust juba pikemat aega seostanud nii paljude ravimite kui ka keskkonnatoksiinidega (näiteks elavhõbe, plii), lisaks ka gluteeni, suhkru, töödeldud ja toitainetevaese toidu tarbimise, sündimise ajal ja sünnijärgselt saadud füüsiliste ja emotsionaalsete traumadega ja paljude muude faktoritega. Kõigi selliste toksiliste ja muude negatiivsete faktoritega kokkupuutumise vältimatus on eriti autistlike laste jaoks väga tõsine probleem ja leiame, et selle probleemiga tuleks tegeleda märksa rohkem, kui seda praegu tehakse.
Samas on autism kindlasti seotud ka geneetiliste ning epigeneetiliste faktoritega ning seda vaadeldakse tihti kui kognitiivset fenotüüpi, mis ei kujuta endast patoloogilist nähtust. Autistide organismi arengufaas kestab teistest kauem ja sellele on omased mitmed muud eripärad, lisaks iseloomustab autistide organismi enamasti ülitundlikkus nii tajude kui keskkonnatoksiinide suhtes. Kuna arengufaas kestab autistide puhul kauem, siis organismi arengufaasi kõigi inimeste puhul iseloomustava haavatavuse tõttu eksisteerib autistidel ka suurem tõenäosus närvisüsteemi või suhtlemisvõimet negatiivselt mõjutava sotsiaalse (emotsionaalse) või füüsilise (toksilise) keskkonnast tuleneva trauma tekkeks. Niisiis ei saa antidepressante, nagu ka keskkonnatoksiine ja muid traumasid põhjustavaid faktoreid pidada autismi põhjuseks – kuna autism kui geneetiline neuroloogiline eripära oli olemas juba enne nende faktoritega kokkupuutumist. Samas ei saa ka toksiinidega kokkupuutumise loomuliku reaktsioonina autistlike eripärade (näiteks erihuvid) võimendumise korral pidada autismi üheselt arenguhäireks või meditsiiniliseks probleemiks – juhul kui neile eripäradele ei lisandu konkreetselt füüsilise keha haigust (mis aga on juba midagi muud kui autism).
Suure tõenäosusega on seega just autistide geneetilised ja mittepatoloogilised omadused need, mis põhjustavad ka autistide organismi loomuliku reaktsiooni mitmesugustele keskkonnatoksiinidele, mis mitteautistide puhul samal kujul ei väljendu. Arvestades autismi tõestatud seoseid geneetikaga ja väga paljude muude asjaoludega lisaks antidepressantide ja muude ravimite mõjule, arvestades autismiga seonduvaid andeid, eeliseid ja positiivseid isiksuseomadusi, tõendeid autismi kui peamiselt sotsiaalse ehk ühiskonnapoolse probleemi kohta (autism on probleem ainult meie kaasaegse ühiskonnatüübi jaoks, teistsuguses ühiskonnas ei oleks ja ei ole olnud autism probleem), jne – on vale näidata autismi patoloogilise nähtusena, mille ainsaks või peamiseks põhjuseks on antidepressandid.
Selline patologiseerimine ehk autismi kujutamine meditsiinilisest mudelist lähtuvalt soodustab autismi valestimõistmist, stigmatiseerimist ja vajalike ressursside suunamist autistide abistamise asemel geeniuurimustesse, mille eesmärgiks on autistlike laste sündi ära hoida. Selliste uurimustega võib kaasneda palju negatiivset, näiteks võidakse hakata piirama inimgenoomi loomulikku variatiivsust, millel sarnaselt biodiversiteediga ehk loodusliku mitmekesisusega või kultuurilise mitmekesisusega võib olla inimliigi ellujäämise seisukohalt tähtis tasakaalustav roll.”
Vaata alguuringut: Boukhris T, Sheehy O, Mottron L, et al. (2015) ANtidepressant use during pregnancy and the risk of autism spectrum disorder in children. JAMA Pediatrics: 1-8. (Abstract)
Allikas: Mad In America; Delfi
Psühhiaatrilised ravimid 
Tõepoolest on mitmesugused uuringud autismidiagnoosi suuremat tõenäosust juba pikemat aega seostanud nii paljude ravimite kui ka keskkonnatoksiinidega (näiteks elavhõbe, plii), lisaks ka gluteeni, suhkru, töödeldud ja toitainetevaese toidu tarbimise, sündimise ajal ja sünnijärgselt saadud füüsiliste ja emotsionaalsete traumadega ja paljude muude faktoritega. Kõigi selliste toksiliste ja muude negatiivsete faktoritega kokkupuutumise vältimatus on eriti autistlike laste jaoks väga tõsine probleem ja leiame, et selle probleemiga tuleks tegeleda märksa rohkem, kui seda praegu tehakse.
Samas on autism kindlasti seotud ka geneetiliste ning epigeneetiliste faktoritega ning seda vaadeldakse tihti kui kognitiivset fenotüüpi, mis ei kujuta endast patoloogilist nähtust. Autistide organismi arengufaas kestab teistest kauem ja sellele on omased mitmed muud eripärad, lisaks iseloomustab autistide organismi enamasti ülitundlikkus nii tajude kui keskkonnatoksiinide suhtes. Kuna arengufaas kestab autistide puhul kauem, siis organismi arengufaasi kõigi inimeste puhul iseloomustava haavatavuse tõttu eksisteerib autistidel ka suurem tõenäosus närvisüsteemi või suhtlemisvõimet negatiivselt mõjutava sotsiaalse (emotsionaalse) või füüsilise (toksilise) keskkonnast tuleneva trauma tekkeks. Niisiis ei saa antidepressante, nagu ka keskkonnatoksiine ja muid traumasid põhjustavaid faktoreid pidada autismi põhjuseks – kuna autism kui geneetiline neuroloogiline eripära oli olemas juba enne nende faktoritega kokkupuutumist. Samas ei saa ka toksiinidega kokkupuutumise loomuliku reaktsioonina võimendunud autistlike eripärade (näiteks erihuvid) võimendumise korral pidada autismi üheselt arenguhäireks või meditsiiniliseks probleemiks – juhul kui neile eripäradele ei lisandu konkreetselt füüsilise keha haigust (mis aga on juba midagi muud kui autism).
Suure tõenäosusega on seega just autistide geneetilised ja mittepatoloogilised omadused need, mis põhjustavad ka autistide organismi loomuliku reaktsiooni mitmesugustele keskkonnatoksiinidele, mis mitteautistide puhul samal kujul ei väljendu. Arvestades autismi tõestatud seoseid geneetikaga ja väga paljude muude asjaoludega lisaks antidepressantide ja muude ravimite mõjule, lisaks arvestades autismiga seonduvaid andeid, eeliseid ja positiivseid isiksuseomadusi, tõendeid autismi kui peamiselt sotsiaalse ehk ühiskonnapoolse probleemi kohta (autism on probleem ainult meie kaasaegse ühiskonnatüübi jaoks, teistsuguses ühiskonnas ei oleks ja ei ole olnud autism probleem), jne – on vale näidata autismi patoloogilise nähtusena, mille ainsaks või peamiseks põhjuseks on antidepressandid.
Selline patologiseerimine ehk autismi kujutamine meditsiinilisest mudelist lähtuvalt soodustab autismi valestimõistmist, stigmatiseerimist ja vajalike ressursside suunamist autistide abistamise asemel geeniuurimustesse, mille eesmärgiks on autistlike laste sündi ära hoida. Selliste uurimustega võib kaasneda palju negatiivset, näiteks võidakse hakata piirama inimgenoomi loomulikku variatiivsust, millel sarnaselt biodiversiteediga ehk loodusliku mitmekesisusega või kultuurilise mitmekesisusega võib olla inimliigi ellujäämise seisukohalt tähtis tasakaalustav roll.
MeeldibMeeldib